Üks asi, millest olen puudust tundnud,on olnud blogimine. Olen taas end leidmas. Ma tunnen,et läheb nii kuis peab. Et just nii on õige.
Ma tunnen seda praegu, oma elu kõige raskemal perioodil. Ma tean, et kui me nii toimime, saab sellest asja. Ma tean,et kõik laabub. Me saame õnnelikuks. Taas.
Ma olen endaga rahu tegemas, ma otsin end veel arvatavasti terve oma ülejäänud elu( kas ka leian-ei tea), aga sisimas on mul tõesti tunne, et see kõik teebki mind tugevamaks ja paremaks inimeseks siin maamuna peal! Paremaks emaks, sest meil tõesti on kolm imearmsat last, tõesti on!
Ja ma igatsen oma sõpru. Sõbrad, kui te seda loete, teadke seda,et olete olnud alati mu südames. Alati.
