Herta on peaaegu 3 kuud laulmas käinud. Mäletan, et paaril esimesel korral ma tundsin korraks või pigem kartsin, et ta selleks veel liiga väike. Ta ei olnud veel kolmeaastanegi! Kõik teised olid juba peaaegu neljaaastased! Julgemad ja avatumad. Esimesed tunnid olidki sellised sisseelamised ning nüüd on Herta õnneks kordades julgem..Ma iga kord, peale tundi läksin juhendajaga veel eraldi rääkima ning palusin Herta suhtes kannatlikku meelt.
Hermiine laulutunniga kaasneb ka pidev sõitmine linna ja tagasi, mis on kohati väga tüütu. See tähendab 60km ja 2 tundi ajakulu. Kui me oleme kahekesi(mida on juhtunud üksikud korrad), siis on see selline “tüdrukute aeg” aga kui lähen kolme lapsega – siis on tegemist lausa põrguga. Kolm röökivat ja karjuvat last on õudne kombo. Ja iga jumala kord ma mõtlen endamisi, et kas sellel on üldse mõtet? Miks ma raiskan oma närvirakke? Kordades lihtsam oleks käed üles tõsta ning alla anda. Aga ma ei tee seda. Sest see on meile mõlemale tähtis.
Tegelikult mulle täiega meeldib see ,et Herta Hermiinele meeldib laulda, vahet pole et ta võib kümme erinevat laulu kokku miksida ja siis neid tunde joriseda. Eriti õhtuti kui on magamamineku aeg.
Ma ei jõua äraoodata tema kõige esimest esinemist. Ma vist lähen uhkusest lõhki ja arvatavasti lahiseksin ka nutta!
