Eks neid jutumärkides olevaid rõõme on üpriski palju. Kõigest ma teile rääkima ei hakka aga poe kaugus on vahepeal küll olnud suur probleem. Nagu seda oli eile.
Eile hommikul sai meil suhkur otsa, kes joob kohvi ilma suhkruta, eks? (Mina jõin kui tegin lchf toitumist, siis jõin isegi rasvakohvi). Ma olin küll endas kindel, et vaatame multikad ära ja lähen siis poodi. Kuna eile oli täielikult selline lebotamisepäev, siis ei viitsinud ma absoluutselt mitte midagi teha. Õhtu hakkas juba kättejõudma, kohviisu kasvas. Õhtuks pidin end siiski korraks linna ajama, võtsin Hermiinekese ka kaasa. Kui ma juba linnas olen, siis käime ka poes ära. Ostsin enda meelest kogu vajaliku kraami ära ja vurasime kodupoole tagasi. Koju jõudes ja asju lahti pakkides, sain ma aru, et olin kõige hädavajalikuma jätnud ostmata. Kohvihoolik nagu ma olen, tahtsin hakata kohvi jooma, panin isegi vee keema. Poe sulgemiseni oli jäänud umbes 10-15minutit. Panin end kiiruga riidesse tagasi ja käivitasin taas auto. Lähima poeni on meil natukene rohkem kui 8 kilomeetrit. Imekombel ma jõudsin, sest teeolud on päris halvad. Et siis suhkru pärast pidin sõitma kokku üle 16 kilomeetri. Ja kui Obinitsa on olnud kinni, olen käinud ka Vastseliinas poes. Sinna on üks ots juba 16 kilomeetrit. Tuleb kahetusega õelda, et sinna on väga tihti sõidetud. Ilma auto olemasoluta ei tee tänapäeval maal mitte kui midagi.
Just sellistel hetkedel, igatsen ma linnaelu. Olles elanud nii pealinnas kui ka Tartus, kus kõik on olnud käe-jala ulatuses, pole olnud mingit probeemi, siis see tekitab vahest trotsi küll.
