Praegu on isolatsiooni ma-ei-tea-mitmes-päev aga minu närvid on tõmmatud nii pingule, et ma võin iga hetk plahvatada. Hetkel ei aita ka mitte mingisugised muidu toredad mõtted. Ühe lapsega võiks vabalt isolatsioonis olla, võib-olla ka kahega aga mitte kunagi kolmega. Ma tean, et see on meie puhul võimatu aga..
Igapäevased on ka videotunnid eri õpetajatega, see tähendab seda, et peame kahel lapsel leidma mingisuguse tegevuse, mis neid paigal hoiaks. Tundub lihtne? Tegelikult pole. Üks raskemaid ülesandeid, mis on eales väljamõeldud.
Aga mul on ausalt kahju ka lastest. Eriti pisikesdest. Kellele on igasugune messenger ja stuudiom võõrad asjad siin maailmas. Ja õpetajad- nad teevad tegelikult imelist tööd.💜 Eks see ongi selline periood, mis tuleb lihtsalt üleelada.
