Nii ängistavat päeva pole ammu olnud kui seda oli eile. Tahtsin isolatsiooni persse saata ja kihutada inimeste sekka. Tagasi vaatamata. Igasugune motivatsioon puudus, me reaalselt astusime õhtu lõpus asjadest üle, sest lihtsalt ei suutnud isegi koristada mitte. Täna hommikul ärgates oli selline tunne nagu öösel oleks toimunud erinevad plahvatused erinevates kohtades. Alguses ei saanud väga aru, mis tähendab täielik isolatsioon, nüüd hakkab lõpuks koitma. Kergelt on tekkimas tülid, meeleolukõikumised, ängistus, kõikidel viskab kopa ette, lastele ei suuda enam tegevust leida, kõik on närvilised.
+ tänane päev on emotsionaalselt rohkem perses kui eile.
Mul on tunne, et enam ei jaksa. Mind lohutab vaid teadmine, et homsest 3 päeva veel.
Siis panen audile hääled sisse!
