Mina olen see üks “õnnelik”naistest, kes peab käima kulmudes umbes iga nädal. Peale viimase lapse sündi läks mul hormoontasakaal kehas täiesti paigast ära. Tekkisid igasugused naistehädad, erinevad vaevused ja kiirenes ka karvakasv. See on õudne. Ma pole siiamaani sellele lahendust leidnud. Olen lükanud kõiksugused arsti ajad edasi, sest kunagi ei sobinud ei see ega too kuupäev. Tegelikult on see täiesti kättevõtmise asi.
Nüüd tagasi kulmude juurde. Viimane kord kui käisin, oli jaanuari kuu viimasel nädalal. See on ikka väga pikk aeg. Ma valetaksin kui ütleksin, et ma ei üritanud endal kulme kitkuda. Ma alati hakkan lõpuks vanduma, sest selles suhtes olen ma väga väga tundliku nahaga. Paar tõmmet on minu piir. Vasakpoolne silm hakkab mul kohe tõmblema ja pisarad on tahes-tahtmata kerged tulema. See on see koht kui ma tavaliselt alla annan ning jään oma uut aega ootama. Elan metsjeesusena edasi.
Mul on õnneks üks väga kannatlik kulmude vahataja. Ma naljatan iga kord Kerlile, et üks kord ma lähen sinna täis peaga, äkki siis suudan ilma tõmblemata lamada. Ma oleb iga kord valust kõveras, sest need juured on nii tugevalt kinni.
