Räägitakse, et emad unustavad kogu valu ja selle õuduse, mis sünnitamisega kaasas käib, ent minul on kõik eredalt meeles. Võib-olla isegi kõige traumeerivamad kohad, mida tahaks iga hinna eest unustada.
Esiklapse keiser- Ma olen see õnnelik naine, kes sai valutada nii sünnituslaual, proovisin ka vettesünnitust ning lõpuks lõpetasin erakorralise keisriga. Ma olin saanud just epiduraali, selja küljes rippusid veel kõiksugused töövahendid kui äkitselt tuli õde, surus paberi pihku ja lükati kiiresti operatsiooni saali. Ma pidin andma enda nõusoleku, tegelikult ma ammu enam ei saanud millestkist aru. Mäletan veel murelike nägusi, mis mind saatma jäid. Kuna mul oli epiduraal saadud, rohkem mulle vist manustada ei tohtinud, tehti kohaliku tuimestusega. Koheselt pandi lina mulle ette, võõbati kollaseks ja alustati keisriga. Kogu selle aja vältel, suhtlesid arstid minuga. Tuimestusega on selline asi, et sa tead ja näed mida sinuga tehakse aga sa ei tunne valu. Ma reaalselt tundsin, kuidas kõht lahti lõigati, siseneti ja laps välja kisuti. Ma ei mäleta seda hetke aga ma mäletan kuidas õed jooksid ja ütlesid, et laps ei hinga..lõpuks kostis üks pisike vääks ja juba nad olid kadunud koos lapsega. Minul tekkisid vaprusevärinad, keha kaeti ma-ei-tea-millega ja ma lihtsalt värisesin, võib-olla rappusin on õigem väljend. Palatis oldud aeg on küll udune, mäletan vaid seda kuidas emale helistasib ja nutsin. Keisriga on aga see asi, et kohe kui mõistus on selge, peab jalad alla saama. Sellessuhtes olin ekstra tubli. Ma nutsin ja liikusin mööda koridore. Iga samm oli küll valusam aga tänu sellele suutsin jätkata liikumist. Esiklapse juurde saime alles enne lõunat. Kõige kurvem oli see, et meil polnud temaga kokkupuudet, isegi siis ei tohtinud teda puudutada. Isegi mitte korraks. Kui näed oma esiklast igasuguste juhtmetega ja anduritega, siis on see südantlõhestav, eriti värsketele vanematele.
Teine laps, plaaniline keiser- kuna mul oli juba üks keiser olnud, siis ma umbes teadsin mida oodata. Teise lapsega oli nii, kuna emakas ei teinud esimese sünnitusega absoluutsekt koostööd ja ta polnud ka kõige paremas “seisu”korras- nõustusin plaanilise keisriga. Mul oli vist ka liiga suur hirm selle ees, et mis siis kui kõik läheb sama halvasti kui esimese lapsega.. me ikka saime kohutava trauma. Keisri kuupäeva saime ise valida, selle järgi, mis päevadel oli tol ajal Põlva haiglas need “operatsiooni päevad”. Kui me oma esiklapse sugu teadsime suht alguses, siis teise lapsega polnud keegi enam kindel. “Oleks nagu poiss” saatis meid kogu raseduse, sest midagi kindlalt ei olnud. Alles keisripäeva hommikul tehti ultraheli, ühtlasi saime ka teada, et laps on suur. Keisrit ma väga ei oodanud, sest mind hirmutas see üldnarkoos. Ma teadsin, et mul hakkab ärgates väga halb. Nii just oligi. Ma olin terve päeva nagu laksu all. Mäletan seda kui ärkasin narkoosist, hakkasin hapnikumaski näo eest ära tõmbama, sest mul oli tunne nagu ma kohe kohe lämbun. No nii halb oli. Mäletan seda, et kohe kui jalad alla sain, lasin ära võtta kateetri(kateetri paigaldamine oli kordades hullem) ja järgmisel hetkel oli juba põrand verd täis. See oli vist kõige rõvedam hetk sel päeval.Muidugi veel köhatamine- tundus nagu köhatusega lõhkeks kogu mu sisemus.
Samm läks iga korraga aina reipamaks.
Kolmas laps, plaaniline keiser- Viimane rasedus oli ajas terve maailma keerlema. Rasedusest sain teada 19ndal mail ning tähtajaks pandi septembri keskpaik. Hullumaja puhvet, ma ütlen.
Terve selle aja vältel ei saanudki teada sugu, me ei teadnud, kas tuleb poiss või tüdruk. Ma ise panustasin keisripäeva hommikut, sest teise lapsega tehti enne seda ultaheli. Aga viimase lapsega ei tehtud. Läksin keisrile õndsas teadmatuses. Ma polnud elus nii närvis olnud. Peale keisrit, oli täpselt sama, mis teise lapsega. Mõtlesin, et lämbun ja hakkasin jälle maski näo eest ära tõmbamas. Otseselt mõistusele ma sel päeval ei tulnudki. Kõik oli kümme korda hullem ja sada korda valusam.
Kui ma silmad suutsin lõpuks avada, nägin ma oma sõbrannat oma lapsega. Ta pidi temaga vist “nahakontakti” tegema, senikaua kui ma veel narkoosi all “magasin”. Ta jalutas tütrega minu suunas. Uskumatu, tütar. Punase mütsiga, väike tüdruk.
Kolmas keiser oli kõige hullem. Esiteks, see haavavalu. Teiseks, kuna rasedused olid järjest olnud, siis koed oli jäigad ja see valu, see oli nii püsiv ja nii lõikav. Nagu ka eelmistel kordadel, ajasin ma kargud alla ja hakkasin kõndima. Sellel korral olin ka pisarates. See oli täpselt selline tunne nagu oleks sind kolm korda samast kohast lahti lõigatud.
Keisriõmblused läksid mul kaks korda mädanema. Keisritega on see häda, et nendest taastub kordades kauem.
Sellised on siis minu keisrilood. Tükk aega, vähemalt esimese lapsega, põdesin ma hullult, et ta pole loomulikul teel sündinud ning äärmiselt kurvaks teeb ka see, et ma ei tea, mis tunne on see kui su laps sulle esimest korda rinnale pannakse. Pidi olema imeline. Nii räägitakse.
