Ma räägin nüüd ausalt ära..esimese suure laine ajal ma vist väga maske ei kandnud. Mul olid küll need olemas, aga ma ei teagi, ei kandnud. Või kui kandsin, siis see aeg oli piisavalt udune, et sellest üldse aru saada või midagigi mäletada.
Mul ausalt ei ole maskide vastu midagi, ma ei tunne kuidagi et need ahistaksid mind. Alguses oli ikka väga harjumatu. Selline tunne nagu õhk saaks otsa. Kuna mu tööiseloom tähendab seda, et pean suhtlema inimestega, siis on see loomulik, et rahva seas/ees peab olema maskiga. Mis seal ikka. Absoluutselt iga kord kui ma hakkan enda ette hädaldama, siis tuletan endale meelde, et on inimesi ja ameteid, kus peab olema 24/7maskiga. Ma ausalt ei kujuta seda tunnet ette, niigi on täielik piin 8-9tundi maskiga olla.
Kui ma veel pärast tööpäeva poest veel läbi hüppan, vot siis on küll tunne, et no enam ei suuda. Kannatan ära ja teen natukene kiiremaid samme.
Näiteks täna, unustasin autoroolis maski ette. Olen alati muianud kui näen autoroolis sõitvaid inimesi maske kandmas. Minu jaoks tähendab see seda, et hakkan sellega juba harjuma.
Aga see maski” teema” läheb aina hullemaks..siis inimesed, on raske on see mask endale ette panna? Kas te tõesti tunnete, et teid orjastatakse või rikutakse inimõigusi? Mina küll ei tunne, ma pigem olen seda meelt, et kui ÜKS AINUS maskikandja suudaks seda viirust tõkestada, siis jumala eest, kandke. Tegelikult kui nüüd veel ausam olla, siis ma ei usu, et maskid midagi kaitsevad. Kui nakatud, siis nakatud.
Lihtsalt väga hulluks ei maksa nende protestimistega minna.
Päikest teile.
