Meil on olnud kolm jänest, kaks neist surid ära( äärmiselt kurvad õnnetused), kolmas jäi teadmata kadunuks. Ma mäletan, et peale Tõnni kadumist olin ma ikka endast väljas, päris mitu päeva. Nutsin ja otsisin teda mööda küla. Ta oli meiega 2 aastat, täielik lemmikloom. Kevade poole hakkasin teda välja laskma, puuriga. Ehitasin igasuguseid barrikaade, et ta jumala eest välja ei saaks. Üks kord sai vabadusemaigu suhu ja hakkas maailmaränduriks. Pea igal õhtul saime ta aida alt kätte. Kuid üks hommik ei olnud teda mitte kuskil, ka päevajooksul ei silmanud ning õhtuks olin ma kindel, et ta on läinud. Ta oli meie armas Tõnn, kiibistatud ja paberitega. Mitte et need paberid nüüd nii olulised oleksid. Seni kuni teie pole Rexi küülikut puutunud, ei suuda te endale ette kujutada, kui pehme karv tal on. Tõeline sametiküülik. Tõeline lemmikloom.
Tõnni kadumisest saab juba seitse kuud, ma ei julgenud varem võtta uut küülikut. Ma ei tihanud, sest kartsin et kiindun liiga ära.
Ma olin kindel üleeilseni, et ma ei võta nii pea uut küülikut. Olin selle mõtte isegi ära unustanud. Puuri hoidsin ma igaksjuhuks alles. Ma arvan, et saatus mängis rolli. Seesama naisterahvas kelle juurest oli plaan isakalkun võtta, tuli välja ta müüb ka küülikuid. Kui sain aru, et tegemist on Rexi tõuga, olin müüdud. Koheselt!
Leidsite ühise joone? Nad kõik on olnud isased aga nüüd on mul esimest korda emane ja ta varsti poegib! Saate aru? Pisikesed rexid.
