Ma ütlen ausalt, minu meelest on see okei kui sa pead sigu ning lõpuks jõuab ta sinu toidulauale. Veistega on nii, et nemad lähevad ka lihaks aga seda kui protsessi sa ei näe, ei pea mõtlema. Ja kanad/kuked- kes neist poleks teinud hädatappu või löönud kukel pead otsast?. Maal elades on see tavaline protsess. Nagu üks elu osa. Kanu pidades saad sa mune ja liha. Kukkedest saab imemaitsva supi. Täpselt nagu vanasti, ise kasvatasid ja ise ka sõid.
Kui meil olid põrsad, siis palju sõbrad rääkisid muiates, et kui hea võiks see põrsaliha olla. Siis tol hetkel oli peaaegu vastuvõetav, aga see mõte poleks iial teoks saanud. Kui mu sõbrad esimest korda sametist küülikut puudutasid, mõtlesid nad vist kõik et ” sellest saaks küll ühe sooja mütsi/sokid”. Ma kuulsin seda niii nii nii mitu korda. Aga kust läheb piir? Millal saab “lemmikloomast” liha või mingisugune kasvatus?
Kui nüüd küülikute juurde tulla, siis käsi südamel, ma iial ei müüks teda lihaks ning veel vähem tahaks näha sokke, mis on temast tehtud. Minu jaoks on nad lemmikloomad. Nüüd ma saab küll esimese pesakonna, hakkan otsima neile ka omanikke ent ma tahaks näha neid kasvamas kellegi kodus, kellegi lemmikloomana. Ma ei suudaks mõelda, et sa kannaksid minu jänku sokke. Siit läheb minu piir.
Kui sa võtad endale lemmiklooma, siis selleks peaksid nad ka jääma.
Vot nii on lood.
