Ilmaolud olid täna hommikul väga keerulised, lausa nii keerulised, et lõpetasin audiga kraavis.
Kodunt lahkudes, poleks ma seda arvanud, et asjad lähevad nii käest ära.
Tee otsa jõudes nägin, et mu naabrinaine on kinni, õigemini ei saanud edasi. Oli kutsunud juba oma kaasa appi. Esimene auto saime liikuma, siis pidin välja tõmbama oma naabrimehe ja peale seda asusin ma uuesti teele kuniks sõitsin kraavi.
Ma ei kujuta ette, kui suur kiirus mul olla võis aga ma arvan, et mu viga oli selles, et ma ei sõitnud keset teed ning hetkega kaldusin ma kraavi, ma jumala eest püüdsin rahulikuks jääda, et mitte lappesse minna. Kui audi poleks olnud raske masin ja kui lund oleks olnud vähem, siis oleks palju hullemad lood.
Ma esimese asjana panin pargi peale ning tõmbasin võtmed välja. Ma ei julgenud tegelikult oodata erinevaid andureid, sest olin kindel, et kogu põhi läks. Niipea kui autost väljusin, suri ära mu telefoniaku. Niisiis olin täiesti akutu ning oma 5 minutit kõndisin ümber auto ja vehkisin omaette kätega.
Esimene auto, mis Vastseliina poolt tuli, osutus minu päeva kangelaseks! Ta peatus auto, aitas mind, lubas oma autos ka telefoni laadida. Ma sain lõpuks helistada. Helistasin alguses läbi messengeri kohalikulräe põllumehele, pärast seda helistasin naabrimehele, kelle olin hommikul hangest välja aidanud.
Vahepeal pakkusid mitmed autod abi või peatused kinni, küsides, kas oleme abi leidnud. Mingil hetkel me isegi sulgesime liikluse. Isegi venekeelt kõnelev rekkajuht pakkus abi. Mõte oli hea, üritas mäest üles tagurdada ning audikest üles tõmmata. Ma reaalselt hoidsin hinge kinni, sest rekka hakkas vajuma audile peale. Rekka ja audi vahe oli 10-15cm. Sel hetkel mõtlesin tõesti, et nüüd on kõik. Ma veel piilusin läbi rekka rataste, samal hetkel oli süda oli kukkumas saapasäärde, mul hakkas reaalselt sees keerama. Minu kõige suurem hirm on see, kui autoga midagi juhtub. Sest auto on meil see esmatähtis, see on meie lüliti välismaailmaga. Õnneks sai rekkajuht aru, tõmbas tagasi ja lahkus sündmuskohalt. Ta oli eelnevalt õelnud, et ta proovib aga kui ei saa, sõidab edasi. Niimoodi ta toimiski. Lahkus.
Õnneks oli naabrimees peagi jõudmas, mu päeva kangelane sumpas hanges, leidis üles esikonksu, eemaldades esivõred. Paar tõmmet ning audi oligi päästetud!
Ausalt, kui poleks olnud seda noormeest, oleks asjad olnud väga palju pingelisemad. Mul on väga hea meel, et ta leidis selle aja ning pakkus mulle abi, hommiku kõige kiiremal ajal.
Tagasi sõites nägin ma enne seda mäge kahe auto kokkupõrget, ohutuled andsid juba sellest kaugelt märku. Isegi mina tegin peatuse ja pakkusin abi. Tuli välja, et abivägi oli juba teel.
