Ma olen vist ainuke, kellel lähevad telefonid nagu soojad saiad. Mul on olnud juba kümneid telefone, kõik on kas maha kukkunud või vette kukkunud, või muud moodi katki läinud. Olen üritanud mitmeid telefone päästa, ent need päästeoperatsioonid pole andnud kunagi tulemusi. Olen võtnud üksipulki lahti, pannud mitmeks päevaks riisi sisse, föönitanud ja teinud kõiksuguseid imesi.
Mul on tunne, et keegi kõrgemalt tahab mulle märku anda, et palun, ära enam eales kasuta telefone. Mina, tainapea, ei saa sellest muidugi aru.
Praegugi kirjutan ma virvendava ekraaniga, lootes et telefon peab blogi postituseni vastu. Hullult hakkab see muidugi silmadele.
Juhul kui peaksin kunagi korraliku telefoni peale, topin koheselt kõiksugused kaitsmed peale, et jumala eest peaksid minuga vähemalt pool aastat vastu.
Ps! Leidsin sahtlipõhjast oma vana telefoni, väljanägemine on täpselt selline nagu oleks mitu sõda üle elanud, aga see vist töötab.
