Kui viid lapsed sünnipäevale, siis sa ju eeldad et kõik on tore ja tsill. Alguses vist oligi olnud aga kui ma nägin ühte poega mäest alla tormamas ja teine laps hakkas midagi kõva häälega hüüdma, siis tol hetkel teadsin, et see see on peo allakäik. See oli tegelikult alles algus. Pidin lapse järgi jooksma, oma last vinnama mäest üles ja uuesti peotuju hakkama looma. Oli palju lepitamist, ent sellele järgnes kohe uus tüli, seekord oli probleem koogi jagamises. Raske on sellistel hetkedel jääda rahulikuks juhul kui su enda laps on selle asja sees/põhjustaja. Ma korraks tahtsin häbist vajuda maa-alla aga mõistsin koheselt, et isegi sellel pole mõtet.
Naer tuli lõpuks peale, sest kui enam ei tea kas nutta või naerda, siis tuleb see viimane variant valida.
Oli meeldejääv väike sünnipäev, lapsed viidi matkama. Selline porine tore õue pidu.
Samas, pori on meie igapäevane lemmik sõna. Seda on lihtsalt nii palju, et olen vist sellele käega löönud.
