Täna oli jälle üks selliseid päevi kui ma tunenn, et jumal tänatud, see on päev läbi sai. Käisin täna lastega Tartus, logopeedi juures. Seekord olin ma ainult kahe lapsega, lootsin küll, et tuleb selline kergem päev, ent lõpuks oli sagimist ja keelamist nii palju, et keel hakkas juba sõlme minema.
Otsustasin auto jätta suht linna äärde, sest vahet pole, kui palju ma Tartus olen juba sõitnud, lähen ma aeg-ajalt ikkagi närvi, võinoh- ma pole endas nii kindel. Seda ma tean, et kui on selline “sund”minek, siis ma ikka sõidan autoga ära aga muidu ma arvan, et liikleks ühistranspordiga. (Kui ma kuulsin ka seda, et igal pool on ehitustööd, siis mul oli küll et ma never ever ei sõida täna linnas)Nagu ka täna, võtsin vastu otsuse, et liigume bussidega ja kõnnime seni kuni ilm lubab. Vähemalt Tartusse jõudes, oli ilm sajuta. See oli nagu vau, sest umbes nädala oleme me harjunud nägema vihma, vahelduva eduga ka padukat, eile lausa müristas ja lõi välku.
Teisisõnu, me jooksime pidevalt busside peale, ühel korraks läksime ka vale bussi peale ning sõitsime me pool Tartut läbi. Lapsed alguses olid nunnud ning tundus, et nad said aru, et linnas peab natukene teisiti käituma kui maal. Uskuge, see oli ainult meelepete. Nad olid täpselt sellised väikesed põrgulised, kes on äsja metsast/maalt lahti pääsenud. Kõike oli vaja uudistada, igale poole oli vaja minna, valgusfoorid ajasid elevile- kõik tundus neile nii põnev. Tegelikult on täiesti arusaadav, kui lapsed elavad maal ning suuremasse linna minnes keevad neil emotsioonid üle ning nad ei oskagi reaalselt käituda. Ma ise küll ei mäleta, milline mina väiksena linnas olin. Kasvasime ka kõik maal, linnas (Rakveres) käisime paar korda kuus kui sedagi. Kuid tore hetk oli täna see, kui mu lapsed ütlesid ühele vanatädile tere ja tema oli kohe nii rõõmus ja ütles “oi kui viisakad lapsed”. Üldiselt on lastele raske selgeks teha, et kõiki ei pea teretama.
Koju jõudsime me enne kella kaheksat õhtul. Tundus küll nagu oleks 12tundi ära olnud.
Tegelikult pean ka lapsi kiitma. Nad olid mõlemad väga vaprad, eriti Herta. Ta ei söönud mul hommikul kodus putrugi, seega ta esimene söögikord oli reaalselt kell kuus õhtul. Me kõndisime ikka mega palju, jäime paduka kätte, et nad pidasid lõpuni vastu. Ma olin küll kindel, et kui me kunagi autosse jõuame ja sõitma hakkame, vajuvad nad küll sekunditega ära..seda ei juhtunud. Herta pani küll mõneks minutiks silmad kinni, lõplikult vajus ta ära 10km enne koju jõudmist. Tavaline taks.
