Mul on millegi pärast tunne kui me minu emme juurde sõidame, siis see näeb täpselt selline välja nagu tsirkus oleks tuurile pääsenud ning seigelnud mööda Eestimaad. Mõnel korral oleme me võtnud ka koerad kaasa, seega pissipause on olnud rohkem ning terve auto lõhnab koerad ja lapsed segamini.
Eile olin ma enda meelest kaval ja otsustasin võtta näksimise kaasa. Väikene lootus küll oli, et me tanklates ei pea midagi kaasa haarama, ent lootus purustati esimese tankla juurde jõudmisega.
Sinna minek kulges kuidagi rahulikumalt kui tagasi tulek. Muutsime ka marsruuti veidike, sest teetöid on terve Tartu täus. Ma oleksin ilmselt väga närvi läinud.
Emme juures oli maru külm. Selline tunne nagu peaks kasuka välja otsima, kuigi päike veel paistis. Hommikul vara suundusime me Viru rabasse. Ma arvan, et ma olen pea kaks aastat mõelnud, et tahaks minna sinna hommikul. Kuigi me küll magasime sisse, suundusime me siiski hommiku varajastel tundidel Viru raba poole. Meie üllatuseks oli seal veel teisigi inimesi, kellega me hommikusi tervitusi vahetasime. Minu meelest oli see meeletult nunnu.
Enne lõunat suundusime me tagasi, seekord läksime veel täiesti( minu jaoks) tundmatut teed pidi. Tulime lõpuks üle Põlva.
Kokku sõitsime me 630 kilomeetrit. Ma arvan, et see kõik oli seda väärt. Vahet pole, et olime emme juures mitte nii kaua kui oleks võinud olla, aga loevad ka üksikud hetked. Kasvõi viivuks. Täna ütlesin ka emmele iseenda üllatuseks, et Audi polegi täis topitud, servast-serva. Tavaliselt on ikka nii olnud, et võtad seda ja toda ning ka seda on vaja..
