Tegime valmis oma esimese aialapi. Selleks oli vaja eelmise aasta s*itta, mis oli põhuga segamini. Peale tassime me siiamaani mulda, et see saaks päris valmis. Ma tean, väga palju on arenguruumi, samas ma olen täitsa rahul. Tundub selline ökomöko teema.
Ma olen terve elu unistanud oma peenramaast ja aiamaast. Mulle meeldivad väga kõiksugused värvilised lilled. Kui oleks minu teha, viskaks kõik seemned segamini laiali ning imetleks seda tärkavat lillemerd. Ja võib-olla keksiks keset lilleaeda. See vist pole võimalik, sest eriseemned vajavad erihoolt, mõndasi onette kasvatada, mõndasi ei pea- see ajab mind ikka veel segadusse. See aasta kasvatasin gladioole ette. Täpselt sama- üks ütles et ei pea, teine ütles, et peab. Seda ma tean, kuna need pole püsikud, tuleb sügisel n-ö lillesibulad kokku korjata ning jahedasse viia. Ma ise ootan hullult neid värve. Mul peaks seal olema lillat, roosat, rohelist ja kirjut.
Lillepeenraid tegime ka. Meil on ühes aia nurgas meeletuid palju kive, väiksemaid-suuremaid, seega hakkasime neid käruga vinnama.
Kõige hullem on ikkagi mulla ostmine ja mulla vedamine. Meie viga oli muidugi see, et me ei tellinud kuskilt suurt koormat- vaid vedasime autoga neid kotte. Ühest poest, teisest poest ja kolmandast poest. Ja näiteks, ma olen nii võhik aga ma ei saa aru, miks on vaja nii palju erinevaid muldasi. Minul võttis silme eest kirjuks ning ma ausalt ei osanud valida, seega me võtsime kõige turvalisema valiku- tavaline lillemuld, must muld ja kasvuturvas. Tehke nüüd lollile selgeks, et ma järgmisel aastal poleks sama probleemi juures.
Selle peenraäärega nägin ma hullult vaeva. Tegelikult ma ei teadnudki, kuidas seda tuleb üldse panna.
Peale nende peenarde on meil veel rabarbereid, must-ja punasõstraid, vaarikaid, kultuurmustikat ja äkki oli tikripõõsas ka.
Ma nüüd ootan hullult suve, sest siis saan ma alles aimu, mida ma olen maha pannud. Millega nägin ma mõtetut vaeva, millele peaksin ma järgmisel aastal tähelepanu pöörama.
