Ma pole ammu kirjutanud midagi lastest, ent täna kirjutan ma natukene printsessist-sest ta on täielik printsess. Natukene kreisi, hull ja püsimatu inimhing. Ma arvan et poistega koos üles kasvamine on talle üpriski paksu naha kasvatanud. Mõnikord on ta isegi neist julgem ja hullem.
Kuna meil külas on ka kaks poissi, siis on selline poistevägi ja ta peab igapäevaselt endast tõestama, et jõuda neile järgi kui nad otsustavad ratastega sõitma minna või mängivad püssimänge( mis mulle väga ei istu, aga ma tean et poisid ja püssid käivad käsikäes). Kujutage nüüd ette kuidas üks imearmas lokkidega tütarlaps jookseb karjudes nagu väike sõdalane mööda küla, käes isetehtud relvad.
Iseloomult on ta üpriski kange. Kui ta midagi endale pähe võtab- seda ta ka teeb. Armastab jagada teistega, ausalt, see on niii armas kui ta on nõus ära andma oma viimasegi kommi ampsu, et teisedki saaksid sellest osa.
Samas, ma pole näinud kunagi nii suurt loomasõpra nagu ta on. Ta armastab igat looma, olgu see sääsk või kana või jänes- vahet pole, kui ta saaks, kallistaks ja musitaks nad kõik lõhki.
Ta on ka üpriski iseseisev, ise pusib ja mässab. Pahandab endaga või rattaga, et miks ta ise püsti ei seisa, ent ta pole allaandja. Nutab ära ja proovib edasi.
Võib-olla olen ta ka ära natukene ärahellitatud. Sest ta käitub vahel täieliku füürerina. Paneb käed puusa ja trambib. Mingil hetkel ta lihtsalt kamandas. Valimata olukordi/inimesi.
Õrnust on temas kuhjaga. Polegi elus nii palju lastega musitanud ja kallistanud ning lasknud enda juukseid nuusutada. Kusjuures, see tobedalt armas komme tuli siis, kui ma esimest korda Kristi juurest juuksurist tulin. Vahel see ununeks nagu ära, siis täiesti lambist kerkib taas päevakorda.
Kui ta tuleb ja kallistab ning lihtsalt tagab kõrval lesida- on need kuradima nunnud hetked.
Ahjaa, ta vahel mõtleb, et ta on üksiklaps. Iga kord kui ta joonistab emmet ja issit, siis pildi peal on alati ainult tema. Nii muuseas. Üksinda. Vahel peame talle meelde tuletama, et lapsi on ikka kolm, mitte üks.
Eile õppis ta ka ära rattaga sõitmise, ilma abiratasteta. Tegelikult ta sõitis juba ammu, sest see ainuke abiratas logises ja liikus omasoodu, talle tekitas see ikkagi kindlustunnet. Kui ma eile koju jõudsin ja ta kohe välja jooksis, et näidata seda kuidas ta rattaga sõidab. See tunne oli imeline, ta oli nii nii nii uhke.
