Koolikiusamine on selline teema, mis teeb mulle isiklikult väga haiget ja ma mingitel hetkedel ei tahaks ma seda üldse mitte meenutadagi.
Mina olin aastaid kiusatava lapse rollis. See algas siis kui vahetasin kooli, sest algkool sai läbi ning suundusime edasi põhikooli. Üleüldse on kuidagi raske uues koolis, sisseelamine, sõprade leidmine, massi sulandumine- see kõik võttis aega või no tegelikult kõik need kolm aastat oli minu jaoks tõeline piin.
See on üks mu lapsepõlve osa, mis teeb mulle siiani haiget. Ma pigem vaikiksin sellest(mida ma olen ka teinud)paljud mu lähedased ei teagi sellest suurt midagi. Olen surunud maha oma emotsioonid, olen pannud koolikiusamine nooruse rumaluseks. Olen sisimas andestanud neile, kes seda alustasid. Ega see ei tähenda seda, et see teema mind vihale ei ajaks.
Kogu see koolikiusamine algas kõik sellest, et olin pärit vaesest perest. Mu ema kasvatas üksi viite last ja muidugi oli mõeldamatu see, et saaksime endale midagi uut lubada või üldsegi saaksime minna kuskile ekskursioonile, ilma et ema poleks end lõhki rabelenud. Ta leidis alati raha, et lapsed saaksid osaleda ekskursioonidel. Ta andis kõik oma hingetagant ära. Ja meil lastel, oli ikka sellest vähe.
Vanasti oli mingi hull teema “firma” riietega, sest kui sul polnud firma riideid, olid sa kohe autsaider. Ma arvan, et sellepärast ongi mul mingi blokk nende firmariiete eest, sest mind absoluutselt ei huvita, kas kannan Nike või adidast. Vanasti oli vist isegi UMBRO ülikõva sõna.
Ma mäletan neid solvanguid, sülitamisi, löömisi, nõmetsemist, tõuklemisi ja ainult sellepärast, et olin autsaider ja muidugi andis hoogu see, kui lasti liikvele jutt, et meil peres on täid. Tegelikult ei olnud aga seda ei saanud enam muuta. Ühest väiksest valest tekkis selline koolikiusamine See kestis kolm aastat. Mäletan kuidas ma ainult nutsin. Kooli minnes olin alati madalam kui muru, mu enesehinnang oli null ning ma ootasin iga päev koolipäeva lõppu, et pääseks ära koju.
Õnneks tänapäeval on moes taaskasutus ning inimesed mõtlevad rohkem keskkonnale ning kedagi ei koti, mis sul seljas on. Või millega su vanemad raha teenivad..
Kui ma pealinna kooli suundusin, muutus kõik. Pealinnas oled sa rohkem anonüümne. Mu enesehinnang kasvas, ma õppisin inimesi usaldama ning olen loonud sõprussuhteid, mis on kestnud aastaid. Ma hakkasin ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ma ei tea, mis oleks saanud kui oleksin jäänud edasi maakooli, ilmselt oleksin kuskil mingi heidik.
Tänapäeval on koolikiusamine isegi veidi hullem. Ma ise küll mõtlesin, et see on jäänud minevikku. Minu loll lootus oli see, et seda on jäänud vähemaks. Nüüd kiusatakse ka läbi sotsiaalmeedia, lapsed teevad rohkem enesetappe, see on õudne. Inimesed, ärge kiusake nõrgemaid, palun. Ära ole jobu, ole hoolivam.
Ma lubasin endale kunagi seda, et kui minu lapsed kunagi kooli lähevad, siis ma kaitsen neid kui emalõvi. Paraku jõuavad kiusamisest teadasaamine viivitusega nagu me eelmisel aastal teada saime. Kuigi võiks arvata, et väikses koolis kiusamist ei tohiks eksisteerida, siis see on vale lootus. Kiusamist on igal pool. Meie esiklapsel tekkis stress ja tekkisid ka muud mured, aga ma kohe ei taibanud, millest see olla võib. Pärast, muidu nädalat hiljem tuli välja, et koolis on juhtunud asju, millest ei teadnud ka lapsevanemad. Muidugi võtsime me kohe sellest kinni, helistasin nii klassijuhatajale kui ka direktorile. Nii abitu tunne on näha oma last nutmas, teadmata täpset põhjust.
Kallid lapsevanemad, palun muudame maailma paremaks paigaks, seletame lastele mida tohib ja mida ei tohi, räägime kiusamisest ja selle ennetamisest, näitame rohkem hoolivust ja külvame neid üle oma armastusega, et neil ei tekiks puudujääke ning et nad ei alustaks kiusamisega.
Pean tunnistama et oma mälestustes sobrates tuli lõpuks nutt ikka peale. Samas, ma tunnen, et ma poleks ilma selle halva kogemuseta nii tugev inimene nagu ma täna olen.
