Ma räägin sellest, et meil on kuidagi nii juhtunud, et kaks last on järjest kooli minemas. Oleks keegi meile seda öelnud eelmisel aastal. Oleksin ma selle inimese välja naernud. See tundus mõeldamatu ideena. Esiklaps läks eelmisel aastal, nüüd läheb järgmine. Esimene laps saab kaheksa, teine seitse ning viimane kolmas saab sügisel viieaastaseks! Vähemalt kuu aega on meil peres kasvavad lapsed 5a, 6a ja 7a vanused.
Herr Villem on algusest peale üks eriline poiss. Ta on täpselt sama jonnakas ja kange nagu mina. Aga ta on tark, võib-olla isegi hirmutavalt tark. Ma kutsun teda vahepeal “ajuks”. Kui me tahame teada teiste käest vastuseid, siis mõlema lapsed suunavad koheselt oma pilgu Villemi peale, lootes, et ta ütleb neile ette.
Mul on homset päeva oodates, nii palju erinevaid mõtteid ja emotsioone. Mul on juba praegugi nii uhke tunne. Me oleme ka kõvasti pingutanud selleks, et laps oleks kooliküps. Kõik need õppimised, logopeedid, sõitmised- need kõik on lõpuks äratasunud.
Homme lähme me varakult linna. Eks ma jätsin kõik viimasele minutile, sest terve eelmine nädal olin ma telefoni otsas ning suhtlesin igapäevaselt erinevate inimestega. Seda kõik selleks, et lõpuks kuulda seda lõpliku otsust.
Nagunii läheb minule kohane- pole mul isegi mitte kleiti. Minu ainuke võimalus on proovida õnne Võru kaltsukates ning loota, et midagi ma ikka leian. Ma jumaldan taaskasutust ja kaltsukaid väga, ent väikses kohas on kõik see n-ö joppamise küsimus.
Kõik läheb lõpuks nii nagu minema peab!:)
