Juba enne õhtut kui vestlesin lastega telefonis, siis tuli neil jutuks, et nad soovivad randa minna. Mina kui lapsevanemana sellest väga sillas polnud, sest nii palju on vaja toimetada. Kogu aeg on. Ja ma tean, kui ma lükkan neid toimetusi aina rohkem edasi, siis lõpuks ma siplen oma kohustuste sees, mis mul kõik tegemata.
Endalegi üllatuseks, olin ma selle plaaniga nõus. See tähendas seda, et kui linnast koju sõitsin, haarasime kiiresti ujumisriided ja rätikud ning suundusime linna tagasi. Lapsed ei jõudnud ära oodata ja mina kutsusin sõbranna meiega aega veetma.
Lapsed nautisid ikka sajaga, kuuldes nende kilkkeid ja näha nende silmist nende sära. Mul on küll tunne, et peaks rohkem niimoodi käima, inimeste seas. Sest metsa hooaeg on tulemas.
Kuigi ma arvan, et terve Tamula rahvas kuulis kolme last kilkamas.
Nüüd on juba pool üksteist, istun siin voodis ja mõtlen, et peaks kohvi tegema..
