Mina mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas igal aastal ootasime me lapsi, kes tulevad meie juurde Eesti keelt õppima. Kunagi liitus meie emme sellise programmiga, ma täpselt ei tea, mis selle nimetus oli aga see tähendas seda, et meie juurde tulid venerahvusest lapsed, kes oli huvitatud meie keele ära õppimisest. Igal suvel tuli 1-3 last meie juurde ja viibised ikka mitu nädalat kui ma nüüd õieti mäletan. See oli suve oodatum aeg. Olenemata keelebarjäärist saime me kenasti hakkama ja meil oli koos väga lõbus. Mõndade lastega jäime ka mõneks ajaks suhtlema, käisime teineteisel külas, kas pealinnas või hoopis Aseris. Sel ajal oli see ikka meeletu väljasõit.
Ja nüüd siis meie laste juurde. Ma julgen väita, et nad leidisid oma esimesed suvesõbrad, keda nad juba taga igatsevad. Vahet pole, et hommikul olid nad veel siin. Tegu on siis sama küla inimestega nö, kes elavad Soomemaal aga suviti käivad siin Eestis puhkamas. Jumal tänatud!
Esimene päev, kui nad olid siia tulnud, läksid kohe meie lapsed nende laste juurde ja ma pidin neid ära kutsuma, sest me pidime just ära minema. Siis oli selline viisakuse vahetamine. Järgmisel päeval räägib Paul, et see tädi tahab teada Herta vanust. Siis otsustasin võtta paberi ja kirjutada juba kõikide nimed ja vanused välja, ulatasin paberi Herbertile ning läinud ta juba oligi. Pärast tuli koos paberiga tagasi ja sealt see tutvus saigi alguse. Olime justkui hetkeks nagu kirjasõbrad. Näiteks, see on üks asi, mida ma oma lapsepõlvest igatsen. Tol ajal polnud mingit internetti ega telefoni, siis oligi kirja teel suhtlus teiste tüdrukutega. Vot need vihikud on need, mida ma tahaks, et need oleksid kusalgil alles.
Peale seda olid lapsed lahutamatud. See on oli täiega äge, sest alguses kartsin ma tõesti, kuidas nad keelebarjäärist üle saavad või kuidas nad üldse suhtlevad omavahel. Nagu näha, said nad kenasti omavahel hakkama. Ja mulle meeldisid nende vanemad ka! Ja mis kõige parem, neil on kaks poissi, kes on täpselt sama vanad kui meie poisid. Vaene Hertake, sest tema pidi nüüd veel rohkematega poistega koos aega veetma ja end igal hetkel tõestama oma olemasolu.
Üleüldse saavad lapsed nii kergesti võõraste lastega sõpradeks, ma räägin praegu üldsielt. Neil pole mingit eelarvamusi- mitte kui midagi. Mina kui lapsevanem, olen tahtnud võib-olla natukene oma lapsi suunata ala ” Vaata, minge mängige temaga” või rääkinud konkreetstest lastetst, et mulle meeldis kui sina või tema saaksite nendega läbi. Ma olen aru saanud, et lastel niimoodi need ei käi. Nemad valivad ise endale mängukaaslasi ja eks nad peavad tulevikus ise ka sõpru endale valmima. Meil pole neile õigus õelda, et ära suhtle temaga vaid suhtle hoopis selle teisega.
Ps. Nende laste vanemad on ka meganunnud nagu nende lapsed!
Pingback: suvesõpradest talvesõpradeks! – kohvihoolikuelu.ee