Mul on varsti selline tunne, et olen selle kuumusega täiesti peast sooda. Üldsegi ei saa mõelda, olla ega hingatagi, sest õues pole absoluutselt õhku- Jah, alustasin taas vingumisega nagu eestlasele ikka kohane.
Päevad mööduvad nii kiiresti, varsti pole enam vahet, kas on argipäev või nädalavahetused. Eile oli nii mõnigi hea uudis.
Eestimaale jõudisd meie suvesõbrad. See on kõige ägedam. Ma arvan, et ma ootasin neid rohkem kui meie lapsed. See tuletab mulle nii meelde minu enda lapsepõlve, kui ma mängisin igapäevaselt naabri lastelastega, tegime lollusi, käisime akendest ja hüppasime heintes. See oli minu idülliline lapsepõlv, kus oli mängu kuid oli ka rasket tööd. Eriti kui tegemist oli heinateoga ning kuidas me ära jooksime, sest me ei tahtnud kaarutama minna ning kuidas ema sõber meid mööda truupe taga ajas. Õhtused reketi mängimised, muretu laste elu. Ma arvan, et tahan ka seda oma lastele pakkuda ja kui on olemas nö suvesõbrad, siis jumala eest, nautigu seda aega. Ja nagu näha, nad täiega naudivad. Mulle juba tundub, et nad on olnud siin juba mitu päeva kuid tegelikult tulid nad alles eile õhtul.
Selle koogiga oli niimoodi, et andsin oma tordivalmistajale SOS tellimuse sisse, sest ma hullult tahtsin õhtuks nendele nunnudele kooki viia! Ja mu tordimeister Siret, ta on imeline!
Enne seda oli mul selline olukord, et unustasin ühe sünnipäeva mineku ära. See oli mul kogu aeg meeles, isegi fbs tuletas seda mulle meelde aga tee mis sa teed, sel hommikul, polnud mul üldse meeles. Ja kuna ma läksin ka kodunt ära, siis oli pea võimatu oma lapsi sünnipäevale saata. Kirjutasingi siis sünnipäeva lapse isale ja selgus, et on lapsvanemaid, kes oleks nõus nad sünnipäevale viima. Jumal tänatud, helistasin ruttu Hendrikule, et ta lapsed riidesse panek. Lastele tuli see suht üllatusena, sest olin unustasin neilegi seda mainida.
Sünnipäevalt sain sellise pildi ja kusjuuurs, see on täiega äge pilt. Herta on tõeline sõjaprintsess Xena. Temaga saab mängida nii nukkudega ja ka püsside ja vibudega- ta on arvatavasti kõiges osav.
Koju jõudsime me lastega samaaegselt. Lapsed hüppasid rataste selga ja põrutasid laste juurde.
Õhtul sõime kooki, lapsed mämgisid kõik üheskoos ja lõpuks mängisime ka peitust. Ma pigem vist mängin peitust või ukakat kui ma istun kuskil tooli peal kui naudin kohvi( kuigi ma olen tõeline kohvihoolik). Kuid mängimisele ei ütle ma kunagi ära, lmselt isegi siis kui olen 60 aastane ja itsitaksin peituse mängides kuskil põõsas. Minuga on see jama, et tihti hakkan ma itsitama ja mind on kerge üles leida. Õnneks lastega mängides suudan end kuidagi tagasi hoida või lihtsalt pole sellist pingelist hetke.
Hommikut alustasime oma lemmikus järves ujumisega. Isegi kell kümme oli vesi väga mõnus.
Õhtupoole tegime koos süüa ja ma sõin vist oma elus esimest korda meritinti või tinti. Ma ei teagi aga ulme hea oli.
Õhtul tegelesin oma äriplaaniga, sets juba ülehomme on ettevõtluse koolituse lõpetamine. Kuhu see aeg küll kadus.
enne magama minekut, otsustasime ikka ka peitust mängida ning mul on maru kahtlane tunne, et see hakkab saama meie traditsiooniks.
Kell saab kohe kaksteist ja mis ma teen? Kirjutan blogi, sest muul ajal on võimatu sellist aega leida. Homme läheme me hommikul vara kõik murakale. Nagu nii äge.
Tegelikult oleks ägedam kui kõik kokku ei jookseks või kinni ei kiiluks. Mulle tundub, et see kuumus paneb ka tehnika proovile.
