Ma räägin nüüd sellest, mis mind tõsiselt täna häiris või on tekitanud iga aasta tuska tuju kui kõik ei ole läinud nii nagu peaks minema.
Minu probleemiks on kukeseene kohad/ kukeseened. Nagu te teate, käime me igal aastal lastega metsas korilast mängimas. Igal aastal on korjanud ämbrite viisi seeni ning neid ei pidanud tikutulega taga otsima. See on vaieldamatult minu lemmik hooaeg. Mulle meeldib väga metsas käia, lastele meeldib väga metsas käia, sest muidu nad ei tahaks kõik oma sünnipäevi metsas pidada. Mets on minu jaoks koht, kuhu lähen väga hea meelega, kas lastega, koertega või lausa üksinda.
Kuna mul on täna n-ö ainuke päev, mul ma ei pidanud kuskile minema, siis oli mul plaanis kell 4 metsa minna. See oli ideaalne plaan. Hommikul käis mitu äratust kuid täna valmistas hommikune ärkamine tõsiseid probleeme ja ma tõesti ei suutnud.
Hommikul olin küll enda peale natukene pahane, et ma ei läinud aga kui lapsed ärkasid, suundusime me kõik metsa.
Sinna jõudes, avastasin, et keegi on käinud minu kohapeal. Te ei kujuta ette, kui kaua ma selleks sõitma pidin. Vot selline asi ajas mind veidi pahuraks. Ma muidugi tean, et ma ei tohiks olla kuri, ma ei saa ju keelata kedagi, sest see pole minu mets. Ja üleüldse kui olekski tegemist minu metsaga, siis ma ikkagi ei saaks ju keelata. Aga see oli MINU koht. Juba kaks aastat. Nüüd on keegi teine selle avastanud..
Metsast saime me häbematult vähe seeni ning kuna lapsed ei jõudnud sääskede peale ära pahandada, olime sunnitud koju suunduma.
Ja üleüldse, palun vihma, et seened saaksid kasvada. Ja et poleks nii kuiv. Tahaks ikka see aasta ka korralikult kukeseeni korjata
