Luna the dog! Järjejutt sellest, kuidas pikendada tema eluiga..

 

Koju jõudes, panin koheselt tööle arvuti, sest seda postitust ma arvatvasti ei suuda telefoniga kirjutada. Sest silmad on niigi märjad.

Ma sain täna teada Luna piimakasvaja vastused. Päris hilja? Ma tean, ma mitu korda olen selle aja jooksul kliinikusse helistanud. Ei olnud juuli keskel vastuseid ega juuli lõpu poole. Siis helistasin uuesti reedel ja sealt saime teada, et ikka veel ei ole ja nad hakkasid uurima, kuhu need vastused jäänud on. Täna helistati ja ma arvan, et ma poleks tohtinud seda kõnet vastu võtta või lihtsalt oleksin tahtnud natukene aega seda eirata. Miks? Sest tulemused pole head. Juba see hetk, kui õeldi, et Lunal on vähk ja see on halvaloomuline, siis mul vajus nutt kurku. Ma sisimas olin arvestanud sellega. või pannud ennast leppima tema olukorraga aga ma põrusin, täielikult. Sel hetkel olin ma avalikus kohas ning päris raske oli pisaraid kinni hoida. Lõpuks olingi silmad punased peas..

\"\"

 

Ma pole olnud alati kindlasti kõige parem koeraomanik, aga ma olen andnud endast parima. Meie perekonnaliikmed on andnud endast parima. Lunaga ongi nii raske, sest kõik meie kolm last on temaga üles kasvanud. Tema on neid kasvatanud. Ta on neid väljakannatanud, ta on olnud maailma kannatlikum ja truum koer. Ta on olnud algusest saadik meie täisväärtuslik pereliige.

Teate, mis on kõige kurvem? Ma ei suuda selle tulemusega leppida, ma ei suuda selle teadmisega elada ning ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan sel viimasel hetkel temale toeks olla. Kui ma juba praegu nutan.

Me võtsime vatsu otsuse, et me läheme temaga ikkagi lõpuni. Saime reedeks oepratsiooni aja, eemaldavad ühe suurema muna ära ja siis vaatame jooksvalt edasi. Kui me ikka näeme, et koer piinleb ja on valudes, siis vaatamata meie soovile, peame ta pilvepiiri taha saatma.

Hetkel vaatan Lunat ja mõtlen, et ta on kümme tervet aastat meiega vastu pidanud. Ta oli meie esimene koer, meie esimene neljajalgne sõber. Ja ma võin julgelt väita, et teda ei asenda mitte keegi mitte kunagi. Ta on meie südames. Mul on nii kahju sellest, et lapsed veel väga aru ei saa või äkki see ongi parem? Me üldiselt oleem rääkinud nii nagu asjad on, sest vahet pole, et tegu on lastega aga see ei tähenda, et nad oleksid rumalad.

\"\"

 

\"\"

Kusjuures, ma olin mingi hetk täiesti ära unustanud, et ta on meil haige. Eelmise korras operatsiooni õmblus paranes hästi, saime lahti pluusi kandmisest ja jätkasime oma tavapärast elu. Luna on endiselt vahel nagu kutsikas. Ma tõesti loodan, et ta ei varja hetkel seda meeletult valu.

Nii kurb on lihtsalt. Mulle tundub, et pereliikme kaotusega ei suudeta kunagi leppida. Kuidas on teiega?  Kuidas teie olete saanud üle oma lemmiku kaotusest? Ma tean, et Luna on veel täiesti ja ma loodan, et talle antakse veel palju elupäevi, aga samas, me kõik teame, kuidas see lõppeb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga