Viimaste päevade emotsioonid on mind ausalt öeldes rivist välja löönud. Ma ei saa olla Luna peale mõtlemata ja kui ma mõtlen, iga jumala kord ma tahaksin nutta, olles ise kägaras maas. Selline tunne nagu elu käiks silme eest läbi. Kuidas saab olla üks loom niivõrd kallis? Ja kui ma mõtlen selle peale, et teda pole enam varsti meie hulgas, siis tundub nagu süda murdub tükkideks. Juba praegu.
Teate, mida ma tegelikult kõige rohkem kardan? Seda, et ta ei pääse reedel opile, sest proovid on liiga halvad. Juba esimesel korral, olid näidud liikumas punasesse tsooni, mis siis nüüd võib olla. Eelmisel korral pidin otsustama, kas lükkame edasi või teeme ikka ära. Eelmisel korral tegin ma õige valiku aga mis siis saab, kui seekord teen vale valiku või mida ma tunnen kui ma peangi selle “õige” otsuse tegema. Mis siis saab, kui ta ei pea operatsioonil vastu. Mis siis saab? Mulle tundub, nagu liiguks minu surmaotsus päeva võrra lähemale.
