Ma ei tea, mis värk mul selle Audiga on aga eile kohtusin ma kitse esimest korda ning seekord, ei jooksnud ta üle tee kaugemalt, vaid pani otse külge. See hetk, kui tead, et enam tagasi teed pole, on suht nõme. Jumal tänatud, et ma rapsima ei hakanud, sest muidu oleksin ma olnud autoga otse kraavis või oleks juhtunud midagi hullemat. Saavutasin auto üle kontrolli ja seda peaaegu koheselt, alguses oli tunne, et lähebki lappama. Auto katki, mina katki..
Kui varasemalt on olnud tunne, et igasugune asi, mis juhtub autoga, on maailma lõpp kuid eile polnud sellist mõtet. Silmad olid küll märjad ja hinges kraapis aga õnneks, ei juhtunud midagi hullemat. Ülejäänud tee lohutasingi end sellega, et oleks saanud palju hullemini minna. Vot see Audi on saanud nii palju vatti ning mul on hea meel, et ta teeb ikka koostööd.
Pärast pikka ja emotsionaalset päeva, otsustasin Audiga ikka metsa vurada. Mets oli kuidagi nii rahustav, vaatamata sellele, et mul polnud õigeid jalanõusid ja sääsed ründasid igalt poolt, oli mul ikka kuidagi hea tunne.
