• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:3 minutit lugemist

Teate mida? Mul pole enam sõnu. Tegelikult ma enam ei oska või jaksa kuidagi moodi reageerida. Ma ei saa ju ennast sellepärast vihata? Või kuri olla, mulle tundub, et see on juba minu loomuses. Loomus kaotada asju.

Nagu kõik mu lähedased teavad, kuidas ma ikka asju ära kaotan ja end segaseks otsin. Tavaliselt maadlesin ma autovõtmetega. Või jätan linnas olles rahakoti ja autovõtmed auto katusele ja ise lähen koolitusele. Kõik variandid on minu puhul võimalikud ning ma enam isegi ei imesta. Sama asi on telefonidega. Mul juhtub alatihti midagi. Kas kukub vette, maha ja läheb katki või lihtsalt puruneb. Kõige naljakam ongi see, et lapsed minu telefonile ligi ei pääse, st ma pole lubanud oma telefoni neil puudutada, veel vähem sellega mängida. NEVER! Mul on kõige kauem vastu pidanud iphone, millel omakorda aku ei olnud just see kõige parem. Peaaegu kolm aastat ja peale seda tuli nagu needus, kõik telefonid purunesid ja see oli issand, nelja aasta eest äkki. Peale seda ongi mul olnud telefone rohkem kui ühel inimesel sokipaare. Kuude vältes, muidugi.

Täna jälle oli selline tore päev, et kui me auto juurest pildistama suundusime, olin ma pannud oma telefoni kotist mööda ning see oli maha kukkunud. Tee peale. Kui poleks metsas olnud sellist liiklust nagu viimasel ajal, oleks mu telefon jäänud terveks. Me isegi nägime, kui autod sõitsid, aga kes oleks võinud arvata, et mu telefon vedeleb seal keset teed?

Kui me tagasi läksime, nägi Annika telefoni maas ning küsis , et kas see on meie telefon? Täiesti minu oma, vastasin jaatavalt! Ja täiesti katki, vaadates seda välimust. Ma küll veidi ropendasin ja muutusin pahuraks, aga ma sain aru, et ma ei saa sinna enam midagi teha.

Aga teate mida? Mu telefonil oli kindlustus peal, elus esimest korda. Viisin esindusse, rääkisin ma oma nutulaulu ära ja telefon saadetakse remonti. Jumal olgu tänatud. Kusjuures, telefon oli peale vaadates täiesti puru aga kui mu telefon helises ja ma suutsin sellele vastata, siis ma kuulsin inimest teisel pool, seega ma sai aru, et midagi ikka töötab. Kõne tuli autoremodi töökojast. Võtsin selle aja, et autot ette näidata. Nad küll vabandasid ette ja taha, et neil pole enne oktoobrit aega aga nad olid nõus mulle tiivad ära tellima. Vahetan ka teise tiiva ära, sest see ka roostetab. Ja siis pean ma otsima stanget! Ja siis värvija, kes katab tiivakesed selle õige värviga üle.

PS! Kartsin, et pildistamine tuleb emotsionaalne, ent lapsed suutsid olla nii energilised, et see hirm ei kestnud õnneks kaua.

Lisa kommentaar