Täna oli kuidagi raske päev, pidev laste ära orgunnimime, nende n-ö solgutamine ühest kohast teise,andis ikka õhtuks tunda. Ma kujutan ette, kui väsinud võis mu sõbranna lõunaks olla, sest tal oli ühe lapse asemel kolm last. Ja kõik olid energiat täis. Kui lapsed lõunaks kätte sain, sain ikkagi tõestust sellele, et tegelikult oli neil olnud täitsa vahva ja lõbus.
Peale abis käimist, tegime kiire kohvipausi. Ma käisin täna esimest korda kohvik “Taevas” kuigi ma olen elanud Võrumaal juba kaheksa pikka aastat! Kõik need aastad, olin ma sellest kohast tuimalt mööda käinud. Tegelikult oli tore koht, vähemalt lastele meeldis ning kohvi maitses hea.
Lapsed olid nii sossud, et nad kõik KOLM jäid autos magama ja mitte ainult magama, nad vaid magasid lausa edasi kui koju jõudsime. Hermiineke oli nii vässu, et magas järgmise sõiduni välja, sest oli vaja uuesti sõitma minna.
Lõpuks viisin lapsed vanaema juurde, tegin ära töö, mida ma tegema läksin ning hüppasin kiirelt läbi ka Kirikumäe matkarajalt. See on tõesti mu lemmik koht. Mul on selline tunne, et mul on vaja taas muusikat kõrva. Linnulaulust enam mulle ei piisa. Mõelda vaid, et ma kunagi ei lahkunud kodunt ilma muusikata, nüüd on see jäänud tahaplaanile.
