• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Kui ma aasta alguses võtsin vastu otsuse, st andsin endale lubaduse, et see aasta alkoholi ei joo, ei olnud mul kordagi mõttes, et ma seda murran.

Ja senimaani on mul hästi läinud, mõnel korral on tekkinud väike kiusatus, ent see on kiiresti üle läinud. Kui Luna asi oli, oli mul küll tahtmine korraks end purju juua, aga ma teadsin, et see ei lahenda probleemi. Probleem või mure nii öelda sellega ära ei kao. Sellepärast ma ei näegi mõtet. Mul tegelikult ei paku pinget. Sest teades mind, ma võin tantsida ja karata ilma alkoholita, selleks et end hästi tunda, ei pea kohe alkoholi tarbima.

Ma räägin, ma vist olen kõik oma joomised noorena ära vist joonud. Kõik need Kalevi korvpalli fännibussi reisid, erinevad istumised hirvepargis ja muidugi ka igasugused pinnapeod, kus sai kunagi käidud. Tartusse kolides, kogesin ka oma elus esimest pohmakat ja magasin korteri vetsus. Mäletan seda kassi, mis järgmisel päeval tuli, kallistasin vetsupotti ja värisesin.

Aga üldiselt mul pole olnudki sellist pohmakat enam. Mul üldiselt hakkab pea joomise käigus valutama ja ma tunnetan väga hästi oma piire. See ongi tavaliselt nii, et mina hakkan juba kainenema kui mu sõbrad hakkavad purju jääma.

Hetkel on küll selline tunne, et peale seda aastat, teen veel mõnda aega sedapsi ja siis vastab, kas üldse enam.

Mul olid kunagi sellised sünnipäevad. Tervitused teile, mu ammused sõbrad!

Lisa kommentaar