See on nii veider, sest minu huulerõnga tegemine polnud minu tänases päevakavas kirjas(mitte et mul oleks üldse päevakava) ja üleüldsegi, olin ma selle lükanud natukene kaugemasse tulevikku. See ei tähenda seda, et ma poleks seda ära teinud aga ma kogusin natukene julgust. Miks?
Mul on olnud minevikus kolm neeti, üks kulmuneet ja kaks huulerõngast. Kui nüüd ausalt õelda, ei mäletanud ma enam, mis tunne on neid kanda. Ma isegi ei mäleta selle tegemise valu..kuni tänaseni!
Kui mul poleks olnud hommikust jutuajamist, siis poleks ma seda huulerõngast teinud. Täpselt nii kiiresti kui see mõte mulle pähe kargas ja mulle telefoninumber anti, võtsin ma telefoni kätte ning juba järgmisel hetkel leppisin ma temaga aja kokku. Sel hetkel .a teadsin, et tagasiteed enam ei ole.
Ma olin nagu väike laps ja ei jõudnud enam ära oodata. Mõttes käis küll korduvalt läbi, et kas ma ikka päriselt teen selle ära.
Kui ma kohale jõudsin, oli mul juba selline ärevus sees. Ja ma isegi pabistasin valu pärast. Sest me iga üks teame, et igasugune needistamine või venitamine ei ole valutud. Istusin tooli peale ja voila. See käis mõne hetke ja läbi oligi.
Ma sain igasuguste reaktsioonide osaliseks ja alati kõlas kuidagi, et kas kolme lapse ema peaks niimoodi käituma? Kuigi see oli õelud poolnaljana, hakkasin ma mõtlema, et mida tohib siis kolme lapse ema üldse teha, ilma et teda imelikult ei vaadataks?
Mina olen olnud alati mässumeelne, omamoodi, reeglitele mitte alluv ja nii edasi. Mulle on hakanud viimasel ajal tunduma, et ma olen hakanud kaotama oma olemust. Ma tunnen iga päevaga aina enam, kuidas ma liigun selle halli massi poole. Ma ei ole selline, pole kunagi olnud ja ausalt ma ei taha sellega kaasa minna. Ma teen omamoodi. Ja see, et mul on kolm last, ei tee mind halvemaks? Ma tean, et vanematel inimestel on raske mõista või üldse vastu võtta seda, et keegi julgeb olla teistmoodi. Täpselt sama oli minu paljajalu käimisega, nii pealinnas, Tartus kui ka vastseliinas. Mitmeid sadu kordi vaadati mind kui mingit lolli kui ma julgesin linnas sees paljajalu käia. Tartus oli muidugi palju tsillim see olek aga kui ma siia vaatseliina kolisin, siis tundsin end jälle võõrkehana. Ma olen ka mõned korrad jalanõud jalga pannud kui mulle tundub, et kellelgi läheb minuga olles liiga ebamugavaks.
Üldiselt on asi tsill, sest mind ei häiri see kui sa ütled, et see on inetu ja ebasobilik ja nii edasi. See on Okei! Kõikidele ei saagi meeldida. Kuid mulle on tähtis see, et ma ise olen omadega rahul.
Kurvastuseks teile, kes arvavad, et see ei sobi, siis teadke seda, et mina olen rahul.
Kui te nüüd näeksite mu tulevast juuksevärci, siis ma usun, et päris paljud mõtlevad, et mis minuga juhtunud on. Minuga on kõik korras, ma lihtsalt tunnen, et vajab muutust. Ja minuga on see häda, et kui ma midagi pähe võtan, siis lähen sellega lõpuni
