• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:3 minutit lugemist

Meil on eelmisest nädalast olnud väga nutune õhkkond. Nimelt hakkas Paulil hammas valutama, õhtuks valutas ta juba nii palju, et ma pidin hambaarstiga ühendust võtma. Saime neljapäevaks aja, mina küll minna ei saanud koos temaga aga vanaema ja vanaisa võtsid ta peale ja sõidutasid kenasti Värskasse. Tuli välja, et üks hammas on põletikus ja see tuli eemaldada, sest piimahambaid väga nö ei lapita kokku. Mõtlesingi, et sellega on valu kadunud. Sai antibiootikumi kuuri peale ja läksime eluga edasi. Kuid mis edasi ei läinud, oli valu. Ta elas täiesti oma elu. Tundus, et valu läheb iga minutiga suuremaks. Suutsime seda kontrollida siirupiga ja rohuga, ent ööd ja päevad olid täis nuttu. Eriti ööd. Laupäeva hommikul läks väga hulluks, Pauli põsk oli lausa kandiline ning tundus, et kui varem olid natukenenegi need siirupid aidanud, siis enam need ei mõju. Egas väga eriti ei mõjunudki, meie aga muudkui andsime. Pühapäeva lõunal olin juba valmis temaga Emosse minema, kuid siis hetkeks jälle mõjus ja valu kadus natukeseks. Üritasime teda ka tabletti neelama panna. Ilmselt peame veel aastaid üritama, enne kui see tal lõpuks õnnestub. Ma mäletan ka, et omal ajal oli mul samuti raskusi tablettide neelamistega. Ma olin kogu aeg angiinis, talvel koguni 4 korda  ning need suured jubedad kapslid. Mingil hetkel tühjendasin lusika peale ja ma mäletan, et meega läks päris hästi alla.  Mul on siiani meeles need jubedad tabletid ja selline õõvastav tunne tuleb peale.

Pühapäeva lõunal otsustain kirjutada hambaarstile ning rääkida ära, mis meid vaevab. Tegelikult ma tahaksin väga kiita Värska hambaarste., odentalia hambaravist. Ma ise leidsin nemad mitu aastat tagasi kui mul endal hammastega ja valudega probleeme oli. Ma olen ka üks nendest, kellel on olnud väga halbu kogemusi hambaarstidega, ent kui ma sinna ruumi sisenesi, siis sain aru, et nemad on täiega toredad.  Nagu ausalt, nad on nii sõbralikud, abistavad ja toetavad! Ma olen siiani nendest lummatud. Augustil oli eelmisel aastal viis auku ja ta lasi kõik korda teha ja seda ilma süstita. Vot nii toredad nad ongi.

Saime siis täna hommikuks aja, nad tulid pool tundi varem meie pärast kohale.  Ma ei jõua neid ära tänadagi. Tuli välja, et ka alumine hammas oli väga põletikus ning see oli kõige kurja juur. Herbert oli lohutamatu, nuttis ja karjus vahelduva eduga. Tal tõesti oli nii nii valus. Üleüldse, ta on pea nädal aega valudes olnud, kaua ta ikka jaksab. Praegu oleme küll kodus, olen andnud talle nii siirupit ja antibiootikumi, aga ta ikka on lohutamatu. Ma tõesti loodan, et nüüd on selle valuga kõik ja et ta ei peaks enam kannatama.
Täna Värskast tagasi sõites, mõtlesingi, et kui raske on lastel emotsioonidega ja valuga toime tulla. Rääkimata suurtest inimestest, kes ei saa siiani valuga hakkama. Suured oskavad seda rohkem väljendada aga no väikesed inimesed, nad ei oska veel..

aga olgu, võtan otsad kokku ja suundun lastevanemate koosolekule.

Lisa kommentaar