Ma räägin teile tegevusest, millega iga lapsevanem on ilmselt kokku puutunud, on ainult kaks, kas sa naudid seda ise ka või teed ainult sellepärast, et laps seda tahtis.
Arvake ära, milline lapsevanem mina olen?
Ma ausalt ei mäleta, et ma oleksin väiksena perega koos multikaid vaadanud. Mitte nii nagu seda tänapäeval tehakse. Kuna meil oli suur pere ja üks telekas, siis ilmselt väga valiku varianti polnud. Ma mäletan seda, et meil käisid koguaeg seebikad ka ma võin puusalt ette lugeda kõik need seebikad, mis jooksid nendel ja nendel aastatel telekast.
Mulle vahel tundub, et ma armastan isegi lastest rohkem neid multikaid ja mulle pole probleemiks see kui ma pean vaatama seda kasvõi 15 korda. Eile oli jälle selline hetk, kui mu sõna jäi peale ja vaatasime jälle seda “Imedeparki”. Poistel oli umbes selline reaktsioon, et jälle või.
Teate mida, multikaid vaadates tuleb mulle enam jaolt pisaradki silma. Ja kõik need laulud, mis seal kostavad- no imeline!
Kogu see lapselikkus pole mind veel maha jätta. Ma võin suuta varjata kõiki emotsioone kui vaja aga seda sära ja seda elevust, kui mulle tõesti midagi väga meeldib, varjata ei suuda. Sel hetkel olen ma nagu laps, kes on kommipoodi sattunud.Vahel endalegi tundub, et oleks aeg suureks saada!🤪
Häbi küll tunnistada, aga ma olen mitmeid asju jätnud tegemata või edasi lükanud, et saaks ometi multikaid vaadata 🙈
