Tänane minek oli meil juba umbes nädal ette planeeritud, sest Herberti sünnipäeva me tähistada ei saanud, sest ta ise oli haige ja kõik nö ümbruskonna lapsed olid tõbised. Või kui olekski pidanud, oleks nagunii seda metsas pidanud aga lõpptulemus oleks olnud nagu Hermiine sünnal- kõik jäid haigeks ning jätsid tulemata!
Andsime Paulile valikuvariante, et kuhu võiks minna. Maanteemuuseum tuli ka korraks jutuks, ent selle peale me enam nagu ei mõelnudki. Kuigi etteruttavalt võin ma õelda, et see oli ikka täiega äge!
Lastega on see asi, et kui neile midagi õelda, et me ühel päeval läheme ja siis kogu ülejäänud päevad käivad lapsed küsimas, et mitu päeva veel jäänud. Ja nii igapäevaselt. Ootusärevus oli meeletult suur.
Naljakas on see, et nad on terve oma elu maal elanud ja kokkupuutunud igasuguste loomadega, olid nad ikkagi nendest sillas. Nagu esimest korda näeks. Okei, karu ja piisonit tõepoolest ja ka hunti, aga no jänesdest sillas olla- no ma ei tea. Meil endal kodus samuti kolm jänest. Ilmselt pole nad nii ägedad kui seal loomapargis!🙉
Ostsime meenutuseks ka kolm stressikana. Endale soetasin ma puidust võtmehoidja, südamega. Ma tean, ni armas, eks?!
Sõit sinna oli päris pikk, kõigest 130 kilomeetrit. Ilma lasteta oleks see sõit olnud palju lühem. Ei möödu ühtegi sõitu, kui lapsed ei kakleks omavahel, tögaks teineteist või lihtsalt karjuks. Kõlab imeliselt onju?! Ma tõesti loodan, et nad kunagi oskaks ka rohkem väärtustada ja hinnata, mida vanemad laste pärast teevad või sõidaksid kes teab kui kaugele, peaasi, et lapsed oleks rõõmsad.
Seal olles jõudsime me otsusele, et lähme ka siis juba Eesti Maanteemuuseumisse. Esimest korda elus kasutasin ka oma perekaardi soodustust ja saime perepileti 10 euroga. Kaheksa eurot võitu. See eest andsime me lastele valida sealt poest ühe asja ja sinna see sooduka raha läkski.
Lastele meeldis täiega, ega ka täiskasvanutel seal igav ei hakkaks.
Lihtsalt 280 kilomeetrit maha sõidetud😊
