Mul on juba veidi imelik, sest mul on selline stroy mode peal, et ise ka ei usu, seega ma otsustasin kiirelt ka ära blogida! Kui ma varem mõtlesin, et selleks kulub ikka ropult aega, siis nii hull polegi. Minu viga on see, et mul pole telefoni koguaeg käes ja ma ei suuda tabada just neid kõige ägedamaid hetki ja üleüldse ongi vist parem kui need jäävadki jäädvustama. Ma olen ikka seda meelt, et päris kõike jagama ei pea! Vaevalt te oleksite tahtnud teada, et eile käidi meil välivetsu puhastamas või et meil pole kaevus vett ja me peame hetkel kasutama linna veekraani või siis tassime kanistritega allikast? igapäevaselt on üks suur tassimine ja sõitmine! Samas, see on meie jaoks nagu igapäevaelu.
Eks ma olen selle blogi ajalooga oma vitsad kätte saanud, sest varasemalt polnud mul väga seda filtrit peal ning kirjutasin kõigest! Absoluutselt kõigest! Ja üks draama ajas teist taga. Neverever, ma ütlen!
Ent nüüd olen ma võtnud sihiks oma ökomajanduse, lapsed ja vahel räägin ka eraelust või siis niisama juttu. Just täpselt nii palju, et egas midagi targemaks pärast lugemist ei saa!
Need isiklikumad tunded ja emotsioonid ja inimesed jätan ma endale.
Kuna on koolivaheaeg ning Hermiine on jälle tõbine, siis egas me kuskile väga minna ei saa. Kuigi neljapäeval peame sõitma Värskasse, et minna August Villemiga hambaarstile. Nagu teada värk, siis võtan ma jälle kõik lapsed kaasa, sest ega ma ju kedagi maha ei saa jätta. Meil on vist tõesti peres see niimoodi väljakujunenud,et kui läheb üks, lähevad ka teised kaasa. Ja arstide juurde meeldib mulle järjestikusi aegasid panna, sest nii on lihtsam. Juhul, kui kõikidel on vaja arstitädisid/onusid külastada. Sama on meil ka sünnipäevadega, et kui ühel on sünnipäev, saavad ka teised midagi aga mitte midagi märkimisväärset. Täpselt sama on igasuguste asjade ostmisega, sest kui ühele ostame, peame ka kahe teise peale mõtlema ja niimoodi tekibki mul vahel tunne, et meil on kodus kolmikud, mitte kolm eri vanuses last!
Külastasin eile ka Humanat, päevahind oli 1.50!
