Ma võib-olla hingan ma natukene kergendatult, sest meie pere on kogu selle koroona asja läbi põdenud, istunud 18 päeva isolatsioonis. Ma õudusega meenutan neid aegu, sest mingitel hetkedel oli see ikka väga hull ning me kõik olime juba omadega isolatsioonis lolliks läinud. E-selveri teenust veel polnud ning me elasime heade inimeste armust- kes meile kauba koju kätte tõid! Aitäh!
Sümptomeid meil väga polnud ning kui me saime teada, et meie Esiklaps tõi viiruse koju, siis hakkasimegi mõtlema, kui paljud võivad olla kõigest viirusekandjad, teadmata, et käivad ringi ja on koroonapositiivsed. ega keegi vist ei saa tänagi veel kindlad olla, et me seda enda teadmata edasi ei levitaks. Kui sümptomeid pole, ega keegi vabal ajal end testimas ikka ei käi.
Minul sellist kartust ei ole. Kuna oleme kergete sümptomitega selle läbi põdenud, nüüd jääb loota, et järgmine kord läheb meil samahästi. Mitte et ma kurja välja kutsuks, lihtsalt nii palju haigeid on ümberringi ning vabalt võime selle kuskilt uuesti üles korjata.
Nüüd jõuan ka sinna, kuhu ma jõuda tahtsin. Kui ma kuulsin, et koolis hakatakse ka väikseid testima(samuti 3 korda nädalas), siis mõtlesin küll, et tule taevas appi!. Me küll otseselt ei hoiatanud neid aga me oleme koguaeg koroonast rääkinud ja mulle tundub, et lapsed kohanevad uute olukordadega palju kergemini kui meie. Nad on rohkem avatud meeltega ning nad, jumal tänatud, uudiseid ei loe ning pole kursis koroona ” pahupoolega”
Aga mis mind täna üllatama pani, oli see, et Herbert jooksis jalanõudega tuppa ja tahtis meile KOHE näidata, mis nad täna koolis said. Talle oli see kindlasti nö positiivne sündmus ja mulle see sobib! Pigem olgu nad õnnelikud, et saavad testid koju kaasa võtta kui pigem oleksid nad maailma peale vihased ja räägiksid, kui nõme see kõik on.
Minu jaoks on see samuti kogu see asi nii absurdne, ma lihtsalt tahaks normaalselt elada, kuid tunne on küll selline, et see kõik läheb aina hapumaks.
Ps! Need kiirtestid on nagu rasedustestid!
