Mul oli täna ulme plaan koristada ja veel kord koristada. Ja mida ma teen? Olen teid instagrammi storydega pommitanud ja nüüd kirjutan juba teist blogi postitust, kuhu see kõlbab?
Tegelikult oli asja ka..
Tahtsin kirjutada ühest imelisest naisest, kes juba teist aastat saadab korda midagi imelist. Eelmisel aastal ma mõtlesin osa võtta aga kuidagi unustasin ja aeg kadus käest.
Kes on Madli-Mai?
Me teadsime teineteist juba sel ajal, kui me ise olime veel päris pisikesed. Me elasime samas kandis, käisime samas koolis ja meie mõlema emad tegelesid/tegelevad siiani käsitööga, siis tundub olevat selline loomulik jätk. Ma isegi ei imesta, kui ta teeb igasuguseid asju Aaraldiga( mis ei ole üldse tavalised tegevused, mida iga teine lapsevanem teeks), läheneb kuidagi nii loominguliselt ja lajatab tugeva käsitöö oskustega.
Meie teed ristusid uuesti Tartus elades ning veetsime toredasti koos aega. Leidsin ka ühe pildi (panen tunnuspildiks) kui ta mu kõrval istub!
Nägin seda jagamist juba paar päeva tagasi, täna panin end juba kirja ja jagasin hoolega seda postitust, et ikka kõik saaksid sellest osa võtta. Teeme koos vanemate inimeste, kellegi vanaema või vanaisa südamed soojaks. Ma ausalt ei kujuta ette, mis tunne oleks viibida hooldekodus üksinda ja veel hullem kui sul pole olemas inimesi, kes sind aegajalt külastaksid või vaatamas käiksid. Arvatavasti valitseb hinges tühjus ja nukrus.. eriti praegusel ajal, kus rahvas on kahes leeris ja pidevalt on päevad sisustatud negatiivsete uudistega.
Mul ei ole olnud kunagi vanaema ega vanaisa omamise? tunnet, sest nemad olid surnud kui mina sündisin ja mu ema ema küll veel elas, aga ta polnud kunagi olemas. Iga kord kui ma näen oma sõprade vanaemasid ja vanaisasid, tuleb mul selline rõõm südamesse, sest ma arvan, et on imeline omada endale vanaemasid ja vanaisasid.
Sõbrad, lapsevanemad- teeme seda koos! Meisterdame kas lastega, sõpradega või kogukonnaga koos jõulukaarte, et ka teistel inimestel oleks tunne, et keegi päriselt ka hoolib!