Väikese kogukonna võlud

See, kuidas me eile laste transporti Värskasse orgunnisme, näitas mulle, et ma ei ole üksi. Ja et lastevanemad pole üksi. Kuidagi ikkagi saame ja saimegi paika!

Kõik algas sellest, kui tuli teade, et lapsevanemad peaksid ise orgunnima lapsed Värskasse transporti, sest homme on selle trenni nö eestvedaja koolitusel ning bussi ka ei lähe. See teada tuli päeval, mõtlesin, et küll ma õhtul sellega tegelen ja kirjutan Villemi klassikaaslase emale ja vaatan, mida tema välja pakub. Tuli välja, et ta seda teadet pole näinud ja kuis hakkas orgunnimine pihta. See oleks olnud palju lihtsam kui poleks olnud muid kohustusi ning väiksemaid lapsi, keda tuleb samuti kaasa vedada. Samuti see kaugus. Kui oleks 5-10 kilomeetri raadiuses, siis poleks üldse probleemi, kokku tuleb üle 80ne kilomeetri, see on tsipa vähem kui üks Tartu ots.

Lõpuks saime nii, et mina lähen lastega Värskasse, kuna Herta sõidab kaasa, on mul ainult üks vaba koht. Võtan siis Villemi klassivenna peale, kes enne trenni tuleb siis koolibussiga meie juurde. Kuna ma pean läbi Värska Võrru minema, siis läheb lastele järgi klassivenna ema. Teine auto liigub ka, aga kuna temal on kaks väikest last, kes kaasa sõidavad, siis mitte mingi imega, ei mahuks ka veel 3 last tema autosse. Ta võtab teised 2 last.

Kui algul tundus see maru keeruline, siis tuleb tõdeda, et saime sellega suurepäraselt hakkama. Meil on varemgi olnud selliseid olukordi kui keegi kuskil vajab abi.

Meil õnneks on olemas ka erinevad chatid, lastaiagrupi kaks vestlust, 1.kui ka 2. klassi lastevanemate ja õpetaja chat ning ka 1. klassi vanemate chat. On ka olnud päris palju valedesse gruppidesse kirjutamisi, sest vahel ei suuda enam orienteeruda.

See on nagu üks väike kogukond, kes on alati olemas! Sellised hetked näitavadki, et hoitakse ühte. Mitte ei olda ika üks oma perse eest väljas.

Aitäh!💗

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga