Kui ma eelmisel kolmapäeval rääkisin niisama oma õega, polnud temaga ammu rääkinud ja kurtsin, et oleme olnud Hertaga ammu kodused ning oma toimetusi pole saanud teha, siis ta järsku pakkus mulle välja mõtte, et las ma tooksin Herta tema juurde tallinnasse nädalaks! Mul oli vaja hetke mõelda ja kuna Herta oli sel ajal minuga autos, hakkasin talle seda mõtet ette söötma..ja helistasin õele tagasi! Ta tuleb!
Probleem oli muidugi selles, et meil pole mitte ükski laps kunagi ära olnud ja me oleme kogu aeg koos olnud. Kõige kauem ongi olnud Herta mu sõbranna juures, kellega on Hermiine suur sõbranna. Nagu ema, nõnda ka tütred 💚
Kui ma tütreke olin nõusse saanud, pidin hakkama logistika peale mõtlema, see osa oli minu jaoks kõige raskem. Sest tee on pikk ja meil on ka teised lapsed. Ja ühtlasi lubasin talle maad ja ilmad kokku.
Kuni eilse lõunani ma veel ei teadnud täpselt, kuidas see minek välja näeb, pidin hakkama pead ragistama. Variante oli mitmeid..
VARIANDID:
a) Esimene mõte oli minna kõikide lastega pealinna. Et lähme autoga tartusse ja sealt edasi rongiga pealinna.
b) liigume sõbrannaga pühapäeva hommikul koos pealinna ja võtame lapsed kaasa
c) lähme sõbrannaga juba laupäeva õhtul õe juurde jääme ööbima ja jätame poisid koju.
d) lähen koos lastega. Poisid jätan ema juurde seni
e) lähme ainult mina ja Herta.
f) viin ta kohe ema juurde ja pealinna minemise jätame me vahele.
Näete kui palju variante? Ema juurde jätmine oleks olnud kõige lihtsam, aga Emme läks müüma, siis see plaan kukkus ära. Kuigi juba olime ka poistele rääkinud, et lähme kõik koos. Teate küll, mis juhtub siis kui lastele õelda midagi, mida nad on kaua oodanud?
Ühesõnaga ma pidin mingi variandi kasuks otsustama ning hakkama pakkima. Nii enda asju kui ka Herta riideid. Seesama sõbranna tuli ka mingi aeg meile külla ning lõpuks jäi ka tema tütar meie juurde. Ehk siis Hendrik jäi lastega koju.
Kui logistiline plaan oli paigas, pidin ma leidma oma pealinna sõprade seast, kedagi kes saaks ja tahaks temaga tsillida. Meile lastega on lihtsam, nad üldiselt ei võõrasta ega hakka ka nutma. Nad on küll alguses vaiksemad ning kui ära harjuvad, avavad end ja suhtlevad kenasti. Sest mu õde on õhtuni tööl, aga mina pean jõudma koju tagasi kella 6-7 vahel, muidu on poisid kutsikaga üksi kodus.
Kuna täna võivad väga paljud sõbrannad tähistada koos lastega isadepäeva, pidin ma mõtlema neile, kellel veel peret pole🙈 Ma helistasin jaanusele, keda ma tean alates sellest ajast kui me koos laagris käisime. Olime 10-11 aastased. Ta mõtles korraks, arutas oma neiuga läbi ning nad olid nõus ning võisin rahulikult hingata. Ja nad lubasid Herta loomaaeda viia! Ta läheb esimest korda elus päris loomaaeda. Okei, Rootsis( teise õe juures) käisime ka aga nad kõik kolm olid nii väikesed. Ma mäletan meie viimast päeva rootsis. Me olime pea nädal kohapeal õe juures ning viimasel päeval olime me kõik nagu tühjaks imetud sidrunid.
Hetkel sõidan ma bussiga juba tagasi, et võtta kotkalt auto ja alustada kodusõitu. Ilma Hertata on ikka nii vaikne ja imelik olla.
