Ma nüüd ei teagi, kas ma võiksin nüüd rõõmust nüüd pe*sega rõõmust lakke hüpata aga meil see aasta päkapikke väga ei käi. Lapsed vist isegi ei hooli. Ma nüüd tean ka põhjust!
Ma mäletan ka, et eelmisel aastal ei peetud ka lugu sellest. Hermiine loobus täielikult ning ku vendadele tõidki päkapikud midagi, siis suurt tüli sellest ei tulnud. Kuigi ma kartsin sisimas, et äkki mõtleb ikka ümber. Teades seda tüdrukut, siis ei tea kunagi, mida ta mõtleb ja mis tujus ta olla võib. Ta võib olla ühel hetkel maailma armsaim tütarlaps ning teisel hetkel võib ta lausa tuld purusta.
Tulles nüüd põhjuse juurde tagasi, siis ma ostsin esimest korda jõulukakendrid. Ma pole kunagi olnud nende fänn, ent see aasta mõtlesin,et okei, ostan, mis seal ikka.
Minu üllatuseks olid nad sellest nii vaimustuses ning päkapikud olidki selleks aastaks unustatud. Vot nii vähe ongi vaja õnneks- iga päev süüa ühte kommi!
Kuigi ma ostsin neile uuskasutuskeskusest mingeid multkiategelasi siis ma mingi päev poetasin neid lampide kohtadele ja tegin üllatunud näo. Tegelikult vist tegin seda ainult ühel päeval, ülejäänud ootavad korviga kapi otsas. Ma olen nagunii selline laisk päkapikk olnud, et ma alatihti unustan või poetangi enne laste ärkamist kiiruga kuskile. Minu peale selles mõttes loota ei saa!
Rääkides ka jõulukinkidest, siis sel aastal vist peame kinkima uued/kasutatud telefonid, et saaksime nendega ühenduses ikka olla. Ja nendel jõuludel tahan jõuda lastega metsa, et viia metsloomadele” maiustusi”. Selline on minu enda jõulusoov 💙
