Ma tean, see pealkiri võib olla natukene ekistav, samas kui su mõtted kaldusid natukenegi vaskule, siis võin õelda, et sa oled peaaegu minu masti inimene. Mitte et ma koguaeg vasakule mõtleks, või musta huumorit teen, aga vahetevahel on vaja ka pulli teha!
Tegelikult tahtsin rääkida oma sõprussuhetest. Mul on elu jooksul olnud palju sõprusuhteid, mis on tulnud ja läinud kuid on ka mis on kestnud pikki aastaid ja ilmselt on ka neid, mis loodetavasti kestavad surmani.
Terve tee koju sõites, mõtlesin ma just nendele kõige erilisematele inimestele oma elus ja ilmselt pani ka Nöpsu külastus/nägemine mind mõtlema ja aru saama selllest, et vahet pole kui kaugel keegi asub, kui vähe me suhtleme igapäevaselt. Sõprus on tunne, mis tekib olles koos inimeesega. Sõprus pole pidevalt helistamised ja igapäevased nägemised. Sõprus on side. Side, mis on kahe inimese vahel, mis püsib, vaatamata erinevatele takistustele, mis teele satuvad.
Mul on väga palju armsaid ja erilisi sõprussuhteid, ent praegu ma toon välja oma top nelja. Mitte, et mu teised sõbrad oleksid mulle vähem olulised. Kõikidel teil on eriline koht minu südames. Ja ma tõesti armastan teid. Kuid hetkel räägin ma neist, kes on mu elu väga palju mõjutanud!
The Nöpsu– Nöpsuga sain ma tuttavaks kui me olime 16-17 aastased. Ma mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile. Tegelikult jäävadki mulle alati mingid iks asjad meelde, mida keegi teine ei pruugi mäletada. Me tutvusime teineteisega Rock Cafes ning nautisime slide-fiftyt kontsertit( minu vanused vist peaks veel seda bändi mäletama) ja võib-olla esines seal ka minu mäletamist mööda ketaspidur. Minu puhul on see tavaline, kui ma hakkan võõraste inimestega rääkima. Ka praegusel ajal. Sellest hetkest saigi meie sõprus alguse, mis kestab siiani. Me oleme käinud nii paljudel kontsertidel, tutvunud nii ägedate inimestega, teinud koos nii palju lollusi ja naernud pisarateni. Ta on algusest saadik olnud minu teine pool, kõige heam Nöpsu!*
Nöpsuga on sedapsi lood, et ta kolis ära Iirimaale. Ja see oli aastate eest, mulle tundub, et tegemist on terve igavikuga. Ta on alustanud seal oma elu, tal on imeline partner ning nüüd tuleb ka lõppude lõpuks perelisa. Meil on olnud Nöpsuga lubadused 1) Me rokime ka 70 aatastena lava ees. Või siis üks on 71 ja teine 70, meil on aasta vahet. Vahet pole, sest meie sõprus algas lava eest hüppamisest ja ka arvatavasti lõppeb ka sedapsi. Või kui ei lõppe, siis me oleme teinud selle plaani teoks. 2) Nende aastate jooksul ma pole kordagi iirimaale jõudnud ning üks aasta ütlesingi, et kui ma varem ei jõua aga ma tulen kindlasti siis kui ta oma esimese lapse saab! Ja see on nii äge, see uudis oli selline, mida olin aastaid oodanud ja lõpuks! Mul tuleb minna suvel mõneks päevaks iirimaale. Ja eile teda nähes, oli mul jälle tunne, nagu me oleksime pannud oma viimase hetke pausi peale ning uuesti mängima lülitanud. Mitte midagi pole muutnud, võibolla siis ainult meie välimus, sisimus on jäänud täpselt samaks!
Minu kalju– Nagu te kõik olete juba aru saanud, siis ma olen terve elu saanud poistega paremini läbi kui tüdrukutega. Ja just sellepärast ongi mul vähe sõbrannasi. Temaga tutvusin siis kui algas minu hipiperiood. Ja kui ma kirjutasin oma blogi kaustikusse. Mul oli kaasas alatai üks suur kaustik, kuhu ma kirjutasin igapäevaselt. See oli päris äge. Ent see noormees muutus väga kiiresti minu kaljuks. Ma teadsin, et ma saan tema peale loota ja et me saame kõigest omavahel rääkida. Meil ei olnud komplekse, sest muidu me poleks tema korteris alasti ringi käinud. Ma tean, see kõlab suht uskumatuna, ent selline oli/on meie sõprussuhe. Siiamaani meenutan seda hipiaega naeratusega, sest see oli üks imeline aeg minu elus ja selle ajaga käis kaasas ka tema! Just tema käest võtsingi üle oma pikad kallistused. Me nüüd oleme näinud aasta jooksul paar korda, helistame ka mitte just kõige rohkem aga iga jumala kord nagu ka nöpsuga, tundub, et see sõprus ei muutu. Võib-olla on tekkinud pikemad mõttepausid, ent südames on ikka üks eriline tunne kui ma tema peale mõtlen! Aitäh, et oled olnud mulle alati olemas!
tüdruk, kelle nime õppimisega oli mul raskusi- See tüdruk on lihtsalt imeline. Ma tean teda umbes sama kaua kui nöpsut. Kõik need aastad, on olnud ta mulle olemas. Ma ikka aegajalt naljatan, et vanasti oleks ta saanud minu käest välja pressida kui ta oleks ometi soovinud. Sest ta teadis ka minu kõige räpasemaid asju ning ta oli ainuke sõbranna, kelle telefonis on olnud minu kõikide peikade numbrit. Mitte, et mul neid väga palju oleks olnud aga selle pika aja jooksul oli nii mõnigi noorhärra. Me oleme naernud, nutnud, lohutanud teineteist…ma ei mäletagi, kas me oleme olnud üldse tülitsenud omavahel. Meil vist on olnud mingeid erimeelsusi aga et tülitsenud, seda ma ei mäleta. Tema kodu, tema voodi oli mingil hetkel ka minu kodu/voodi. Ma aegajalt jõudsin enne teda isegi. Ta ema ja ta vend on mulle tegelikult siiani armsad! Sest oli hommikuid kui ma kohvitasin ka tema emaga. Ma olen üldiselt koguaeg hästi saanud läbi oma sõprade vanematega. Tema on just selline sõbranna, kes võib telefoni vastu võtta ka öösiti või kui vaja. Ta on praktiliselt ainuke, kes on kuulnud ja näinud mind nutmas. Ja kõik meie seiklused! Puhas rõõm, nauding.
minu teine pool- Kui mu need teised sõprused on kestnud rohekm kui 10 aastat, siis minu ja tema vaheline liit saab tähistada varsti 5ndat sünnipäeva. Samas, temaga on mul olnud kõige intentsiivsem sõprus. Kui me võrdleks temaga neid aastaid ja samas neid tunde, mida me oleme koos veetnud, siis mulle tundub, et ma teaksin teda terve oma elu! Kui näha ühte inimest igapäevaselt ning pidada maha lõputuid telefonikõnesid, siis mis te arvate, milline see sõprus on? Ma ütlen, et see on imeline. Mõned küll arvaksid, et see on üks haiglane sõprus, sest ühe naise ja mehe vahel ei saa olla lihtsalt sõprus. Ma ütlen, et te eksite, saab. Meie kohta on käinud igasuguseid jutte, kord on ta olnud abielulõhkuja, kord on ta olnud minu neljanda lapse(keda ma ei ole kunagi oodanud) isa, kord oleme me koos maja ostnud, kord on räägitud, et nüüd on kindel suhe..Külaelu on ikka külaelu. Ja see teeb meele nii kurvaks, sest inimesed elavad nii palju teiste elu ning neil on mingid kindlad veendumused/arvamused mida muuta ei saa. Temaga oleme me tulnud läbi( sõna otsemas mõttes) nii tulest ja veest, me oleme koos nutnud, sest me oleme oma sõnadega teineteisele haiget teinud, meil on olnud väga tulised hetki kui me oleme läinud põlema, sest tegelikult oleme me nii vastandid! Temas on asju, mis mind häirib ja temal on asju, mis teda minus häirib. See vist ongi sõprus, kui me suudame armastada teineteist vaatamata kõikide vigadega! Aitäh sulle! Sa tead, et sa oled eriline. Sest see side on (tahaks loota) et purunematu!
Tegelikult on mul olnud väga palju imelisi sõprusuhteid, mis teevad mind väga rõõmsaks. Nad kõik on mänginud sel ajal hetkel väga suurt rolli minu elu ja ma tänan teid kõikide hetkede eest. Mul on olnud ka selliseid sõprussuhteid, mis on teinud mulle väga haiget. Kuid ma olen tänulik ka nende hetkede eest. Sest alati ei saa olla elu ilus. Ja on ka neid inimesi, kelle kohta olen ma mõelnud ” Et nad on minu inimesed” kuid tegelikuses mingi aja mööduses, olen ma aru saanud, et see nii ei ole. Ja ma olen endiselt sellel arvamusel, et nii sõprusuhted kui ka teised suhted on kahe inimese vahel ja et mõlemad peavad panustama ja pingutama sellesse suhtesse.
Vot sellised mõtted peaaegu aasta viimasesse päeva! Seoses sellega olen teinud ka endale uue lubaduse! Püüan leida ka aega nendele sõprusuhtelele, mis on kuidagi ajale jalgu jäänud või lihtsalt kiired elutempod on teinud need suhtlused omavahel raskemaks.
Ning kui sa tunned, et ka meie omavaheline sõprus on kuidagi unustusse vajunud ning tahaksid seda muuta, siis kirjuta mulle! Ma arvan, et me saame selle taas toimima kui tahe on mõlemapoolne. Või kui sõprus on kuidagi halvasti lõppenud, siis tea, ma olen nõus andma uue võimaluse! Või lihtsalt rääkida kõik selgeks ja see korralikult ära lõpetada.
