Minu jaoks on auto olemasolu äärmiselt suure tähtsusega, sest ilma autota ei tee maal midagi.
Iga kord kui audiga midagi juhtub, on minu jaoks nagu maailma lõpp, sest ma võtan vahel autot enesestmõistevalt ja ma ei istu kogu aeg autosse rõõmsa tujuga kuigi mulle meeldib tegelikult sõita, aga mul ei tule mõttesse see, et kuidas ma ilma autota hakkama saaksin. Tegelikult ei saagi. Linnas elades oleks teine asi. Linnas elades ei jää maailm seisma kui auto peaks katki minema. Seal elades pole liiklus piiratud ning sa ei pea kõndima 4 kilomeetrit bussipeatusesse ning pärast peaks leidma sobiva bussi, et tagasi tulla. Teate nalja? Bussiliiklust praktiliselt ei olegi ning kui on, siis need toimuvad mingitel iks aegadel, mida pole võimalik kokku sobitada.
Kui eile ei läinud audi tööle, mõtlesin hetkeks, et asi on minus ning mis seal ikka, keeran uuesti ja asi lahendatud. Tee mis tahad, auto ei käivitunud. Proovisid ka teised.. ja juba sel hetkel, läksin ma endast välja. Kui ma muidu võin olla tugev kui kalju, siis sellistel hetkedel olen nagu titt, kes tönnab ja ilma naljata. Mul kadus justkui pind jalge alt ning ma ei suutnud kuidagi rahuneda. Sest autoremondid pole olnud üldsegi odavamate killast ning leida kiiresti see raha..ma ei tea, masendav. Hendrik ütles, et ma peaksin passist autovanust vaatama siis mulle ei tundu see õige, et ma remondiraha eest ostaksin mingi odava auto ja eeldasin, et see küll töötab kenasti. Audiga on sedapsi lood, et me oleme 5 aastat sellesse autosse raha pannud, me oleme peaaegu kõik jupid ära vahetanud. Ilmselt ainukesed jupid, mida me veel pole jõudnud välja vahetada on generaator, mootor ja käigukast. Ja nüüd kui see peaks olema üks kolmest, siis ma ei tea, milliseid valikuid peaks elus nüüd edasi tegema.
Audiga on sellised imelikud lood, et sellel autol on olnud peaaegu ainuke autoremondilukksepp ning me oleme saanud alati asjad korda ning ma võin teile lugeda peast, millal ja kus midagi remonditi. Ma olen olnud see, kes tegeleb auto remondiga- pigem selle orgunnimise ja murekohtadega. Ma olen sellele autole nii palju kaasa elanud, et häbi oleks temast loobuda.
Tulles tänase päeva juurde tagasi, siis ühel hetkel muutus Vinski üheks logistikakeskusest, sest minu missiooniks oli saada auto linna. Kõige raskem oli leida mõistliku hinnaga puksiir, sest esimene pakkus meile nii utoopilisi summasid, sest mul hakkas sees keerama. Valisin järgmise ja siis kolmandaga joppas kuidagi ja see ei küsinud ulme hinda. Nüüd oli vaja rääkida hendriku isaga, hendriku ema rääkis omakorda oma vennaga ja mina istusin muudkui telefoni otsas. Sel hetkel kui ma olin puksiitile saatnud hendriku ema numbri, võisin ma kergemalt hingata. Tagatipuks sain ma maabrimehega moodi ning tol hetkel ei tundunudki veel olevat kõige hullem seis, võrreldes seda eilse õhtuse nutmisega.
Nüüd jääb loota seda, et kui Anatolik paneb arvuti taha, siis ma loodan, et ta ei leia sealt midagi väga hullu vaid midagi sellist, millest ma suudan veel välja tulla.
