• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:3 minutit lugemist

Kuna see nädal tuleb kuidagi nii töine, siia mõtlesin, et teen ühe kiire postituse, enne kui see aeg käest kaob.

Veebruari alguses kirjutas mulle muusikaõpetaja ning ta teatas, et tulemas on üks pillilaager ning kas ma oleksin huvitatud Paul Herbertit sinna saatma. Laager asub Värska lähedal, suunduvad kuskile matkamajja. Minule tundus see mõte väga äge ning ma panin Herberti kohe kirja, ilma et oleksin kohe temaga arutanud. Tunnistan, mul on vahel selline “rumal” komme.

Ma teadsin, et see päev tuleb ja ühel päeval ma ütlesingi, et panin ta pillilaagrisse kirja. Alguses vajus ta nägu ära. Mitte, et see mõte talle ei meeldiks, vaid teda hirmutas ilmselt see mõte, et ta on seal ilma meieta. Seal on ka tema klassikaaslased ja kooliõed/koolivennad,  kuid ma kardan, et sellest ei piisa.

Pauliga on algusest saadik olnud rohkelt probleeme, tal on endiselt tugev lähedusvajadus ning igal öösel ta ronib ikka kaissu, mitte ainult kaissu vaid ka juukseid sikutama. See asi on olnud tal sünnist saadik ning uskumatu, et me pole sellega ikka veel ära harjunud. Üks öö on kergem nö vähe valusam aga järgmine öö võib olla kordades hullem. Vot sellega seoses kardan, et tal tekivad seal koha peal erinevad emotsioonid ja olukorrad ja ma tõesti loodan, et talle see laager meeldib ja ta peab ühe öö meieta vastu .

Herbert nagu teisedki lapsed, pole meist eemale väga olnud. Eelmise aasta suur üllataja oli meil Herta Hermiine, pere kõige noorem laps, kes oli nõus minema nädalaks mu õe juurde ja siis mu ema juurde, sõidutati sinna-tänna ning ta oli meeletult tubli. Minul oli vaid raske, sest üldiselt on ta mu küljes kinni olnud kogu see aeg. Ent Paul on olnud kõigest päev või kaks oma teise vanaema juures nende 8 aasta jooksul. Nüüd on mul tunne, et lapsed hakkavad vaikselt suureks kasvama ja kui ta laupäeval suundub ta oma elu esimesse laagrisse. Ma loodan ainult parimat. Muidugi olen ma kogu aeg telefoni valves ja kui väga vaja, olen nõus ka Värskasse kohale sõitma, kuigi ma loodan, et ma seda tegema ei pea.

Mina käisin ka väiksena laagris, igal aastal samas laagris. Sõit sinna oli väga pikk ja laager asus Aa rannas. Ma mäletan seda pakkimist, elevust minu sees, sinna sõitmist, neid mänge ja neid imelisi õhtuid. Ma vist annaks päris palju, et kasvõi korra sinna aega tagasi minna, sest ausalt, see oli väga kihvt laager. Tervitan siin kõiki laagrilisi. Isegi neid, keda enam ei pruugi ise mäletada.

Lisa kommentaar