Ma olin eile hommikul veidi ärevil, sest ma polnud aastaid naistearsti juures, sest kogu aeg tuli midagi vahele või keegi oli haige või noh ühesõnaga tuhat asja. Kuna mul otseselt polnud ka midagi SOS teemat, siis venitasingi seda nagu kummi.
Naistearst asus uues Võru Tervisekeskuses. Palun, pange sinna koridori rohkem istumiskohti, kuna igal pool oli rahvast ja kuidagi liiga vähe toole. Ootasin seal pea pool tundi, seistes ja mu aeg läks veel üle. Teate, kuidas ma reageerin kui kellaajad viibivad? Ma kütan end üles ja mul ei mahu pähe, sest sellistel juhtudel tundub, et polegi vaja panna mingit aega, sest nagunii läheb üle, eks?
Kui kabinetti jõudsin ja jõudsin istuda, siis üsna kiiresti küsiti ka minu kardetud küsimust “millal te viimati naistearsti juures käisite?” vot sel hetkel hakkas mul juba piinlik. Noh, õnneks nüüd teen ma selle tasa sest ma saan aru, et hakkan tihedalt naistearsti külastama.
Rääkisin oma murest, enda kui ka perearsti arvamusest ning see leidis kinnitust. Mul on polüsüstilised munasarjad ja mõlemad. Vaadati mind üle, võeti ka emaka sõeluuringu proovi, sest ma polnud ka seal käinud. No jumall avita, eks? Ise kolme lapse ema..
Kui tihti teie kontrollis käite? Või olen ma tõesti ainuke, kes jätab kasvõi mitu aastat vahele🙉
Mind suunati edasi teise naistearsti juurde, kelle juurde oli pea võimatu aega saada. Helistasin haigla registratuuri- mitte ühtegi aega enna sügist. Uurisin välja, kus ta veel töötab ja helistasin juba Tartusse, sest ma pean suht kiiresti selle ravi peale saama ja hakkan mingeid hormoonteste tegema- sinna ka ei saanud. Võtsin nüüd uuesti Võru sihikule ja helistasin täitsa kabinetti. Rääkisin mure ära, ütlesin ka kus ma töötan- siis ometi sain ma esmaspäevaks aja! Väljaspool järjekorda kui vastuvõtt on lõppemas. Ma muidu oleksin pidanud sügiseni ootama.
Vähemalt on mu süda rahul, sest mul on nüüd olemas mingisugune diagnoos, millega saab juba edasi minna.
