Tegelikult ma juba mitu päeva tahtsin kirjutada ja rääkida meie jänesdest, kes on olnud meie lemmikloomad. Me veetsime viiimasel ajal väga palju koos aega, see tähendab, et võtsime aega olla koos nendega. Lõpiks tulid ka lapsed minuga kaasa ja niiviisi me seal aias istusimegi.. Tundus, et ka jänesed olid rahul.
Kui eile tegi Hendrik ettepaneku nad tuppa tuua, sest äikesepilved olid lähenemas, ütlesin ma automaatselt, et küll nad hakkama saavad. Nüüd mõtlen, et ma olekdin pidanud ainult jalad tagumiku alt välja ajama, tegema paar liigutust ja hommikul poleks olnud sellist shokki.
See oli nagu õudusfilm. Ma kohe ei avastanud, sest koerad tahtsid ruttu pissile minna aga kuni ma oma pilgu jäneste aeda suunasin, teadsin ma kohe, et midagi hakba on juhtunud. Ma nägin esimesena Elsat.. Ma arvan, et karjusin hüsteeriliselt Hendrikut, sest ma üksi selle olukorraga toime poleks tulnud. Mina juba nutsin, süles oli mul Elsa elutu laip ja otsisime mööda karjamaalt teisi jäneseid.. Hendrik leidis oma jänese, suhteliselt meie toa akna juurest ja Olafist polnud jälgegi. Ma olin kindel, et nüüd on kõik!
Kuna ma pidin veel tööle minema, siis mul polnud enam aega, et selle olukorraga tegeleda ja ma pidin suhteliselt kohe sõitma hakkama. Haarasin külmkapist söögid ja läksin autorooli..võtsin töökaaslase veel peale, endal silmad märjad. Nii raske oli, olgem ausad.
Tööl veel nutsin, rääkisin ka lastega, nutsin. Ma olin enam kui kindel, et nüüd jäid need jänesed meie viimasteks. Olin valmis juba puurid müüki panema, hetkeni kui Hendrik saatis Olafist videomaterjali🖤 uskumatu, aga ta jäi ellu. Ilmselgelt on tal vaja nüüd ka seltsilist.
Ma lihtsalt mõtlen, et meil ikka on mingisugune sisetunne olemas.. Sest aastaid tagssi kui meie armas Tõnn plehku sai, ütlesin ma eelneval päeval Hendrikule, et äkki tooks ta nüüd tuppa.. Et hommikul tegeleme! Tegelemist enam polnud, sest Tõnn oli teadmata kadunud ja me ei leidnud temast mitte kui midagi.
Teisisõnu, meil oli võga nukker hommik ja korraks mulle tõesti tindus, et enam mitte ühtegi looma, sest iga kaotus on erinev ja erinevalt moodi valus.
