Isssand, mul on selline tunne, et alati kui keegi tuleb külla, juhtub mul must-miljon asja ning kõrval vaadatuna võib tunduda, et see “eit” küll normaalne pole.
Täna oli jälle selline tõestus. Töökaaslane tuli piima võtma, Herta jättis ukse lahti, koerad panid plehku. Mulle tundus, et nad jooksid kord ühele, kord teisele poole. Koerte haukumine tuli mõlemalt poolt, lõpuks enam vahet ei teinudki, millise naabri juures nad hetkel on. Saatsin lapsed otsima, sest meil on alati nii olnud, et kelle pärast välja saavad, need ka toovad nad tagasi. Juhul kui kohe Venemaale ei page.
Selle asemel, et minna vaikselt ratta peale, siis mõtlesid poisid, et äkki vürtsitaks ühe riiuga. Lõpuks läksid ratastega ikkagi Hemiine ja Herbert, sõitsid ja räuskasid. Villem jooksis alguses nendega kaasa. Nagu ausalt, mul juba endal vajus suu ammuli ja mõtlesin “Et kas tõesti minu lapsed.” Ma ei tea, mis nendega juhtunud on. Kui Herbert oli ära, siis Herta ja August panid ikka täiega, sest kohati mulle tundus, et mul kolm Pauli kodus. Nüüd tuli Herbert tagasi, Hermiine vahetas pooled ära ja kui need kaks hakkavad koos pahandust tegema või ei kuula sõna-siis see on puhas hullumaja. Üksinda olles on lapsed täiesti ideaalsed, koos on nad nagu saatana sigitised🤭
Siin pole midagi imestada selle üle, et miks mul vahel hääl ära läheb😂
Minu päeva kangelased!
Ühesõnaga, mul käib siin alalõpmata mingi tsirkus ja ma olen üsna kimdel, et kui täiesti võõras inimene seda kõrvalt näeks, siis haaraks ta kahe käega peast kinni.
Ps! Nii tahaks juba tööle minna
