Ma olen praktiliselt nädal aega kodus olnud, üks päev proovisin ma tööl käia, ent järgmisel päeval sain aru, et see polnud õige otsus! Õnneks on mul haiglast puhkus ning keegi kuskil arvas, et vajangi päriselt ka seda aega. Kas just selliseid haiguspäevi, selles ma kahtlen.
Kuid häda on selles, et ma pole kunagi olnud selline kodusistuja tüüpi. Kuigi kodus on ka meeletult palju teha, tunnen ma vajadust tööl käia või õigemini ma vajan inimesi enda ümber. Ilma naljata. Ma olen terve oma elu olnud inimestega ümbritsetud.
Seda on nii imelik seletada.
Ma vahel küll unistan, et mis oleks kui ma elaksin kuskil metsa sees, väikses majakesese, rahus ja vaikuses, pole naabreid, pole inimesi. Teades mind, ma naudiksin sellist elukest umbes 2 päeva, heal juhul peaksin vastu 4 päeva aga ma olen kindel, et sellest hetkeks alates ma roniks juba mööda seinu üles.
Võib-olla tunnen ka sellepärast mingisugust trotsi, et lapsed on terve suvi ninapidi koos olnud ja mulle tundub, et nad on üksteisest ära tüdidenud. Me oleme välja mõelnud nii palju tegevusi, mida nad teha saaksid, ilma et nad kaklema läheksid.. Lõpptulemuseks on ainult jonn ja jutt ja Hermiinele meeldib viimasel ajal kõik ära kituda. Vahet pole, on see suur või väike asi. Järelikult tunneb, et on vaja.
Lapsed on olnud üle nädala ka telefonivabad, mis annab ikka korralikult tunda. Vahel ma olen küll mõelnud, et ah vahet pole, annan, tahaksin natukene rahu ja vaikust.. Ma pole veel murdunud. Üritan vaikselt oma emotsioonidega hakkama saada.
