Enda meelest olen küll oma elutempot maha võtnud kuid ikkagi ei jõua ma oma asjadega valmis. Nii palju logistikat ja käimist.
Alati kui mõtlen, et homme ma ei pea kuskile minema, siis juba hommikuks on teised plaanid. Näiteks neljapäeval läksime naabrinaisega lätti, et varuda loomasööta. Jõudsime lõunaks tagasi. Kella 14ks sättisin ma koolimaja juurde, et võtta rahvatantsu lapsed peale. Tuli välja, et trenni polnudki. Mul on facebookis midagi nässus, sest osad teated ei jõuagi üldse kohale. Need mis võiksid jõuda.
Rahvatantsu trennis on läinud tempo väga kiireks ja selle kaokese tantsuga peaks küll võtma natukenegi alla, sest ausalt kops on peale seda tantsu koos ja enam ei jaksa. Järgmisel hommikul valutasid üle pika aja mu jalad.
Eile võtsin ma end kokku ja värvisin lastega koos mune. Juba neljapäeval skoorisin ma lätist natukene neid lihavõtte kaunistusi. Ja valgeid mune. Ma ise ka lõpuks muigasin.
Eile käisime ka sokipeol. Mõtlesin küll, et jään ise ka kauemaks kuid läksin koju toimetama ja siis tulin aegsasti tagasi.
Lapsed pole vist kunagi Rootsi minekut nii palju oodanud. Nad juba loevad päevi ja kui nad kuulsid, et nad näevad teistsuguseid loomi, siis läksid silmad särama ja ootusärevus läks lakke. Samas kui me eelmisel aastal Skansenis käisime, olid nad isegi lehmast vaimustuses. Nendel maalapsi on lihtne vaimustusse viia. Piisab ka juba Tarust või Tallinlast, igal pool on nii palju uudistamist.
Esimesed ööd viibime hotellist ja siis lähme õe juurde korterisse. Kaks päeva hängime siis kesklinnas.
Nii põnev!
