Jess, sain hakkama!
Kuna mul on viimased nädalad täis sõitmist ja rändamist, siis mõtlesin küll üks päev, et kas jaksan sõita veel 784 km või lükkan Pille juurde mineku edasi.
Ma õnneks pole väga suur loobuja ning eile alustasime päevast retke Läänemaale. Kui ma lõpuks lastele ütlesin kuhu me läheme, siis nad küll kõhklesid egas nad per*ega õnnest lakke ei hüpandki, sest see maa pidi olema pikem kui vanaema Sirje juurde.
Oligi, üks ots oli 342 km. Ja ma olin sunnitud sõitma ka Pärnu külje alt läbi, ütleme nii et korraks võttis krampi😃
Üks sõit 4 tundi ja 30 minutit. Enamus sõit oli okei kuid need lõpud-kõikidel hakkas kannatus katkema-ka minul!
Sõitsime täpselt nii täpselt, et jõudsime 2 minutit varem kui planeeritud. Ainuke paus oli ka minuti pealt välja arvestatud.
Lambad olid ikka need, mida lapsi köitsid. Kui me minema hakkasime küsiski Herta minu käest, et kas me võiksime ka lambad võtta.
Ma ei ütle, et neid ei tule, kindlasti tulevad, on ainult see aja küsimus. Võib-olla hakkan ka veel lamba lihagi sööma.
Pille juures oli väga äge. Täpselt nii äge kui ma lootsin, sest Pille on mulle alati meeldinud ja võib-olla ma sellepärast raadio Star Fm olengi kõik need aastad kuulanud😃
Ma poleks eales uskunud, et ühest kirjast võinoh poole naljaga õeldud küllakutsest võiks saada instagrammi sõbrannade algus.
Pille juures tundsime end kõik nii koduselt ja see laud oli lõpuks nii lookas, et enam ei jaksanudki rohkem süüa.
Mulle tundub, et me mõlemad oleme Pillega vastastikused fännid, sest kui ma kuulsin, kuidas ta minust teistele rääkis.. Siis noh, mõtlesin et inimesed näevadki mind sellisena maakana ja neile meeldibki see, mida nad näevad.
Ühel õhtul käis mu parim sõber kohvil. Ma just olin jõudnud lehma lüpsta ja oli vaja veel toimetusi teha, siis ta vastas ja imestas, et kuhu ma olen jõudnud. Ma tean, et paljud ei suuda ära imestada ja ma tean ja seda, et ta ei mõelnud üldse halvaga aga mulle tõesti meeldib see loomadega majandamine. Vahel on küll raske kuid iga raske hetk läheb ikkagi mööda.
