Minu tunded ühel päeval..
Ma tundsin reaalselt et ma ei jaksa. Et olen võtnud endale nii palju kohustusi ning et ma ei tule enam nendega toime. Ma tahan ausalt jõuda väga palju, tahan olla rohkem kasulikum, tahan olla rohkem aktiivsem, tahan olla parem ema kuid ma pidin lõpuks realistlik olema. Ma ausalt ei jõua kõike. Kuigi ma olen alati õelnud, et inimene jõuab täpselt nii palju kui ta tahab. Järelikult ma üks päev ei tahtnud ja ma muudkui virisesin oma ette. Ma isegi pikutasin tol päeval. Õhtul hakkas mul juba parem
Mina teisel päeval..
Ma olen hakanud aru saama, et see “Hommik on õhtust targem” väljend vastab ikka tõele. Ma olin kohe teine inimene. Ma tahtsin teha palju, ma jõudsin tol päeval palju ning mul oli tunne, et tahaks veel teha kuid ööpäevast jääb puudu. Kui nüüd mõelda kõikidele oma kohustustele, siis mõtlen ma, et kõik on ikka mingi suurema eesmärgi nimel.
Ühesõnaga pea püsti! Olen taas jalul ning mul ongi tunne, et ilmselt peangi aegajalt tempo maha võtma, et sellest kõigest aru saada.
Teate, mis ma täna mõtlema hakkasin? Ma äkki olen muutunud tundetumaks ? Ma ei tunne armastust ja ma ei tea ammu, mida tähendab olla armastatud või kedagi igatseda. Ma ei tea, mis tunne on oodata kellegi kõnet. Kui mõtlema hakata, siis see on ikka päris kurb.
Okei, lapsi ma ikka igatsen aga see on teistmoodi.
