Ma ei tea, mis värk on aga peale igat esinemist oleks justkui need rasked trennid kadunud unustuse hõlma. See annab kuidagi nii hea vibe, et täitsa lõpp. Ja need naised on ikka uskumatud!
Paljud arvavad, et rahvatants on üks suur keksimine kuid ma võin käsi südamel õelda, et see pole niii. Mul trennis veel nutumaiku kurku pole tekkinud aga ma olen sellele olnud väga lähedal, sest nii raske on. Kõik hüpped, asetused, polkasammud, valsivõtted-no nimeta ainult pole teps mitte kerged asjad kuid tõesti võib tunduda vahel, et rahvatantsjad muudkui hõljuvad ja hõljuvad nagu udusuled. Ma ka olen ikkagi mõelnud, et kuidas see võimalik on, et vaadates mõtled küll “oi kui lihtne”
Õnneks pole ma kordagi kahetsenud, et ma võtsin selle otsuse vastu suhteliselt uisapäisa, sest ma teadsin, et sellest hetkeks hakkab pihta meeletu graafikute klapitamine. Esimesed kuud ma ei puudunud kordagi ja mida aeg pikemaks, ei suutnud ma enam kõiki kohustusi omavahel klapitada ja ma tõepoolest tunnen iga kord süümepiinu kui ma trennis ei osale. Eriti siis kui võetakse uus tants või uued sammud, millest ma ei tea essugi😃
Eile oli ainuke kurb asi see, et väga pealtvaatajaid polnud. Ainult mõned üksikud. Kas ei tehtud piisavalt reklaami või inimestel polnud piisavalt tahtmist vaatama tulla kuid minu üllatuseks see väga tantsijaid ei morjendanud. Meil oli täiega fun – see vist oligi põhiline. Kõiki tantsijaid meil polnudki kohal aga tulime nelja paariga välja, üks liige oli ka meie oma juhendaja. Ma räägin kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
